Milline on parim kerisekivi?

Soome tunnustatud sauna-asjatundja Pekka E. Tommila 1999. aastal eesti keelde tõlgitud raamatust „Saun – Soome sauna ehitamine“ loeme kerisekivide kolme olulise tunnusena:

1. võimalikult suur soojusmahtuvus,
2. kuumusekindlus,
3. väävlit sisaldavate mineraalide puudumine.

Kromiitkivimi leil on eriti äge – „nagu otsesihtimisega kahurist,“ tsiteerides Pekka E. Tommilat.

Kuigi pidevküttelise elektrikerise puhul on oluline ka kivide hea soojusjuhtivus, jääb traditsioonilise – puudega ülesköetava – kerise puhul juhtivaks omaduseks ikkagi kivimassi soojusmahtuvus. Selle omaduse poolest on esikohal suure tihedusega tumedad oliviin-pürokseensed ultraaluselised-aluselised magmakivimid (joonis 1).

Suure soojusmahtuvusega on veel ultraaluselistes oliviinkivimites maakmineraalina leviv kromiit (joonis 2), mis on samas ka hea soojusjuht. Kromiitkivimi leil on eriti äge – „nagu otsesihtimisega kahurist,“ tsiteerides Pekka E. Tommilat.

Suure soojusmahtuvuse ja aeglase jahtumisega on veel talgi, kloriidi ja magnesiidirikkad moondekivimid (joonis 3), mis annavad pikalt vältava, vähem kõrvetava, pehme leili. Nende seebikivideks ja voolukivideks nimetatud, väikese kõvaduse, rohkem-vähem kildalise ehitusega kerisekivide nõrgaks kohaks on magmakivimitega võrreldes väiksem vastupidavus pikaaegsel kasutusel.

Kerisekivide iga piirab oluliselt ka eri mineraalide erinev soojuspaisumine. Seetõttu ei sobi nendeks jämekristalsed, kontrastselt erineva terasuurusega kirjuvärvilised, näiteks graniitsed kivimid. Ühesõnaga, mida peeneteralisem, ühtlaselt massiivse ilmega on kivim, seda kvaliteetsem see selleks otstarbeks on.

Kerisekivideks ei sobi jämekristalsed, kontrastselt erineva terasuurusega kirjuvärvilised, näiteks graniitsed kivimid.

Väga oluline on, et kerisekivi ei sisaldaks sulfiidseid maakmineraale, näiteks kollakat püriiti, kalkopüriiti, mis annavad leiliaurus väävlilõhnalist „happevihma“. Niisamuti võib vilkude kihtstruktuurist lenduda gaasilisi fluori ja kloori ühendeid.

Ilmne on, et Eestis sobivat looduslikku kerisekivi peaks otsima rändkivide seast. Isegi neist peaks enamiku – suurekristallilised graniidid või kihilised-soonelised gneisid – kõrvale jätma.

Valima peaks tumeda, rohekas- või valkjasmusta, võimalikult peeneteralise põhimassiga kivimi. Sellisteks on meil peitkristalne või valge plagioklassi võrgustikuga diabaas (joonis 4), varese sulestiku sarnaselt küütleva küünekivi kristallidega amfiboliit (joonis 5) või peitkristalse põhimassiga uraliitporfüriit (joonis 6).

Lihtsama lahendusena pakub kaubandusvõrk nii Soomest kui Venemaalt pärit looduslikku ja keraamilist, isegi malmkuulidest kerisematerjali.

Keraamilise kerisekivi soojusmahtuvus on võrreldav ultraaluseliste kivimite omaga, vastupidavuselt kuumutustsüklitele aga isegi ületab neid. Looduskividega võrreldes on aga keraamilised kerisekivid 2–3 korda kallimad.

Lisaks traditsioonilisele kerisekivi kasutusele pakutakse ka erinevate soojusfüüsikaliste omadustega kerise kivi segude komplekte, kus näiteks kerisepõhi laotakse kiirema kuumenemise saavutamiseks suurema soojusjuhtivusega materjalist (kvartsiit), ülemine osa aga pikemaajalist leili tagava suurema soojusmahtuvusega kividest (duniit).

Lõpetada võiks jälle Pekka E. Tommila nendinguga, et heas kerises on jõudu, kui seal on vähemalt 50 kg läbimõeldult laotud kive – suuremad u 10–15 cm läbimõõduga õhuvahedega all ja väiksemad u 5–10 cm läbimõõduga tihedalt kuuma kinnipüüdmiseks ülal.

Loe lisaks:

Rändkividest kirjutab Eesti Loodus, nr 3, 2013

Autor: 

Juho Kirs (juho.kirs@ut.ee), Tartu Ülikooli geoloogia osakond, Ravila 14A, 50411 Tartu

Toimetas: Lauri Joosu