Millal ilmusid Maale esimesed seened?

Suurbritannia Durhami Ülikooli paleontoloog dr. Martin Smith uuris kivistisi New Yorgist, Šotimaalt ja päris Eesti lähedalt, Gotlandilt. Tema uurimuse kohaselt oli ürgsel seenel nimega Tortotubus protuberans suur roll seni praktiliselt tühja, kõledast kivist maismaa elukõlbulikuks muutumisel. Kivises pinnases vaikselt elutsev ja laialisirutuv seeneniidistik toitus maismaale sattunud surnud organismidest näiteks vetikatest, bakteritest ja muust sarnasest orgaanikast. T. protuberans’iga samal ajal elanud maismaa-asukad olid üksikud väga algelised sambla- ja vetikalaadsed taimed, mis lihtsalt katsid kivimi pinda ega mõjutanud seda kuigivõrd. Oma elutegevuse käigus murendas aga seeneke ka maismaad moodustavaid kivimeid, aidates kaasa algelise mulla tekkele.

Ligi 200 miljonit aastat enne esimeste dinosauruste aega Maal elanud seenest on meie ajani säilinud vaid õrn seeneniidistik. See on sarnaneb mõnede tänapäevaste lagundajate-seentega, millel suuremat jalast ja kübarast koosnevat viljakeha ei teki.

Vanim kübara ja varrega seene viljakeha fossiil pärineb aga 115 miljoni aasta tagusest ajast, mil ürgne Gondwana hiidmanner oli hakanud väiksemateks mandriteks laiali lagunema. Tänapäeva kirde-Brasiilia alalt leitud umbes 5 cm pikkune seen nimega Gondwanagaricites magnificus on lisaks vanusele erakordne ka oma säilimisviisi poolest. Kui varasemalt on seente viljakeha fossiile avastatud merevaigu ehk ürgse puuvaigu sisse uppununa, siis G. magnificus leiti püriidistununa lubjakivi seest. Ilmselt oli seen kunagi jõkke kukkunud, veega madalasse ülisoolasesse laguuni kantud ning imekombel terveks jäänuna kiiresti pehme sette sisse mattunud. Aja jooksul asendusid tema koed rauamineraali püriidiga, mis hiljem götiidiks muutus. Teadlaste sõnul on selline säilimisviis üliharuldane.

Tänu sellistele üksikutele erilistele leidudele on välja selgitatud, et seentel oli küllaltki suur roll maismaa koloniseerimisel. Esimeste seas kuivale maale elama kolides asusid seened oma kivist elukeskkonda hoogsalt muutma, luues seejuures soodsad tingimused esimeste „päris“ maismaataimede arengule. Aja jooksul tekkis taimede juurte ja seeneniidistiku vahel sümbioos, mis on kestma jäänud tänapäevani.

Loe lisaks:

Sam W. Heads (2017) "The oldest fossil mushroom"

M. Smith (2016) "Cord-forming Palaeozoic fungi in terrestrial assemblages"