Doktoritöö: Eesti esmaasukad hoidsid oma kodu mererannast eemal
Eesti vanimad kiviaegsed asulapaigad: Pulli ja Sindi-Lodja I–II paiknesid rannajoonest palju kaugemal, kui varem eeldati, selgus värskest doktoritööst. Esimesed asukad küll rändasid rannikualadele, et kala püüda, kuid mereäärset piirkonda pideva elukohana ei eelistatud. Arvatavasti peeti oluliseks, et koduõuel oleks vähem tormituult ja lainete mõju.
Värske geoloogia doktor Triine Nirgi uuris merevee taseme muutusi Eesti rannikul. Uuringus täpsustusid Pärnu piirkonna vanimate asulakohtade võimalikud paiknemiskohad, ütles Nirgi. "Läänemere veetase on holotseeni (jääajajärgne aeg, mis algas 11 700 aastat tagasi) jooksul kahel korral olnud madalam kui tänapäeval. Selle uue teadmise taustal paigutuvad mõned Eesti vanimad asulapaigad omaaegsetest rannajoontest pisut kaugemale kui varem arvati."
Kõige paremini näitavad asulakohtade paiknemist ranniku suhtes reljeefikaardid, kus toonaste asulapaikade asukoht on viidud vastavusse tänapäeva maastiku ja rannajoonega. Triine Nirgi ja tema kolleegid aga avastasid ühe olulise nüansi, mis seniseid rekonstruktsioone täiendasid. "Kuna meie uuringumeeskond avastas Pärnu jõe vana mattunud oru, mille uurimine paljastas ka uued andmed veetaseme muutumise kohta, saime vanu rekonstruktsioone korrigeerida," selgitas Nirgi.
Eesti esimene seni teadaolev asulakoht on Pulli, kuhu saabusid esimesed asukad 11 000–10 000 aastat tagasi. Sindi-Lodja I ja II asulas käis tegevus tükk aega hiljem – Sindi-Lodja I vanus on dateeritud vahemikku 7050–6700 ja Sindi-Lodja II vahemikku 7200–6650.
Nirgi järeldas, et Pulli ja Sindi-Lodja I–II olid püsiasulad, kust mindi kalapüügiperioodidel ranna-aladele laagritesse. Nirgi selgitas, miks toonased inimesed niimoodi rändasid: "Muinasinimesed pidasid püsiasustuse puhul arvatavasti oluliseks, et see oleks tugevate tormituulte ja lainetuse mõju eest varjatud. Eelistati jõgede lähedust. Kui kätte jõudis kalapüügiperiood, pandi rannikul püsti ajutine laager," ütles Nirgi.
Kuivõrd minevikus oli teatud perioodidel merevee tase tänasest meretasemest madalamal, tähendab see Nirgi sõnul, et osa kunagisest rannikualast on praegu vee all. "Edaspidi oleks põnev neid uppunud muinasmaastikke lähemalt uurida ning sealt võimalikke inimasustuse jälgi otsida."
Viimase ca 11 000 aasta jooksul on Läänemere piirkonnas veetaseme muutumine olnud seotud lisaks maailmamere taseme muutumisele ka pärastjääaegse maa kerkimisega ning Lääne- ja Põhjamerevahelise veevahetusega, kus mõjutajateks oli ühenduse sulgumine ja avanemine. "Eesti asub meretaseme muutumise suhtes tundlikul maakerke äärealal, kus rannikupiirkonnad on olnud pidevas muutumises seoses mere pealetungide ja taandumistega," selgitas Nirgi.
Triine Nirgi kaitses oma doktoritöö 4. detsembril. Veetaseme muutustest Pärnu lahel kirjutab ta koos oma kolleegidega ajakirjas The Holocene.
Esialgne uudis ilmus teadusportaalis ERR Novaator.
Toimetas Sander Olo
Kõige paremini näitavad asulakohtade paiknemist ranniku suhtes reljeefikaardid, kus toonaste asulapaikade asukoht on viidud vastavusse tänapäeva maastiku ja rannajoonega. Triine Nirgi ja tema kolleegid aga avastasid ühe olulise nüansi, mis seniseid rekonstruktsioone täiendasid. "Kuna meie uuringumeeskond avastas Pärnu jõe vana mattunud oru, mille uurimine paljastas ka uued andmed veetaseme muutumise kohta, saime vanu rekonstruktsioone korrigeerida," selgitas Nirgi.
Eesti esimene seni teadaolev asulakoht on Pulli, kuhu saabusid esimesed asukad 11 000–10 000 aastat tagasi. Sindi-Lodja I ja II asulas käis tegevus tükk aega hiljem – Sindi-Lodja I vanus on dateeritud vahemikku 7050–6700 ja Sindi-Lodja II vahemikku 7200–6650.
Nirgi järeldas, et Pulli ja Sindi-Lodja I–II olid püsiasulad, kust mindi kalapüügiperioodidel ranna-aladele laagritesse. Nirgi selgitas, miks toonased inimesed niimoodi rändasid: "Muinasinimesed pidasid püsiasustuse puhul arvatavasti oluliseks, et see oleks tugevate tormituulte ja lainetuse mõju eest varjatud. Eelistati jõgede lähedust. Kui kätte jõudis kalapüügiperiood, pandi rannikul püsti ajutine laager," ütles Nirgi.
Kuivõrd minevikus oli teatud perioodidel merevee tase tänasest meretasemest madalamal, tähendab see Nirgi sõnul, et osa kunagisest rannikualast on praegu vee all. "Edaspidi oleks põnev neid uppunud muinasmaastikke lähemalt uurida ning sealt võimalikke inimasustuse jälgi otsida."
Miks mereveetase niivõrd muutlik on?
Nirgi sõnul põhjustab üleilmset veetaseme muutumist eeskätt kliima muutumine. "Kui kliima jaheneb, seotakse suur osa maailmamere veest jääkilpidesse, mistõttu meretase langeb. Kliima soojenemine põhjustab jällegi nende jääkilpide sulamist, millega omakorda kaasneb globaalse meretaseme tõus," selgitas Nirgi. Ta lisas, et piirkonniti on ka teisi tegureid, näiteks maakoore kerkimine, mis ühe või teise veekogu veetaseme muutumist mõjutavad.Viimase ca 11 000 aasta jooksul on Läänemere piirkonnas veetaseme muutumine olnud seotud lisaks maailmamere taseme muutumisele ka pärastjääaegse maa kerkimisega ning Lääne- ja Põhjamerevahelise veevahetusega, kus mõjutajateks oli ühenduse sulgumine ja avanemine. "Eesti asub meretaseme muutumise suhtes tundlikul maakerke äärealal, kus rannikupiirkonnad on olnud pidevas muutumises seoses mere pealetungide ja taandumistega," selgitas Nirgi.
Veetaseme muutus tänapäeval
Praegu mõjutavad Eesti rannikut nii maapinna kerkimine kui ka meretaseme tõus. "Kuna viimane on üldiselt aeglasem, tunnetame valdavalt nii nimetatud suhtelist veetaseme langust," täpsustas Nirgi. Viimase 100 aasta jooksul kogutud instrumentaalsed mõõtmisandmed Pärnu kandist viitavad aga sellele, et suhteline meretase on aeglaselt tõusmas.Triine Nirgi kaitses oma doktoritöö 4. detsembril. Veetaseme muutustest Pärnu lahel kirjutab ta koos oma kolleegidega ajakirjas The Holocene.
Esialgne uudis ilmus teadusportaalis ERR Novaator.
Autor
Indrek OjametsToimetas Sander Olo
Vastused puuduvad