Akadeemik Kirsimäe - märgid näitavad, et alanud on uus geoloogiline ajajärk
Viimased 20 aastat on teadusmaailmas üha enam räägitud sellest, et oleme sisenenud uude, inimese ajastu ehk antropotseeni nime kandvasse geoloogilisse ajajärku. Kuigi ametlikult ei ole inimtegevuse ulatuslikku mõju tähistavat ajaüksust geoloogilisel ajaskaalal veel kinnitatud, on põhimõttelised tingimused selle jaoks täidetud, sõnas Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi geoloogiaprofessor akadeemik Kalle Kirsimäe.
"Me oleme jõudnud olukorda, kus inimene on domineeriv liik. Näiteks ületab arvutuste järgi inimese loodud tehismaterjali mass juba kogu maakeral leiduva elusaine massi. Kui antropotseen kinnitust leiab, siis me kehtestame iseennast 4,5 miljardit aastat väldanud geoloogilises ajas," märkis Kirsimäe.
Antropotseeni märksõna ümber on viimasel paaril aastakümnel ilmunud lugematu hulk akadeemilist kirjandust. Arutatakse nii selle üle, kuidas ja millal inimtegevuse mõju planeedi ökosüsteemidele kasvas kui ka selle üle, kuidas tekkinud olukorras orienteeruda ja toimida. "Antropotseeni mõiste on viimase kahekümne aasta jooksul plahvatanud. Seda mitte ainult loodusteadustes, vaid ennekõike isegi sotsiaal- ja humanitaarteadustes," kommenteeris Kirsimäe.
Professor märkis, et geoloogid jälgivad neid debatte tähelepanelikult, sest antropotseeni mõiste laialdane kasutamine on justkui "tungimine" geoloogide pärusmaale: "See on kindlasti kõige enam kõlapinda ja kasutust leidnud geoloogiline üksus väljaspool erialakirjandust."
Geoloogiaharu, mis tegeleb aja liigendamisega, on stratigraafia. Rahvusvahelise geoloogiateaduste ühenduse stratigraafia komisjonis töötab spetsiaalne töörühm, mille eesmärk on anda antropotseeni mõistele geoloogiline sisu. "Käivad väga tõsised vaidlused, sest geoloogilise aja stratigraafiline liigestus on geoloogia üheks alusdokumendiks. Vaieldakse näiteks selle üle, millise kriteeriumi alusel antropotseeni hinnata ja kuhu täpselt selle algus paigutada," märkis Kirsimäe.
Fanerosoikum jaguneb sellest taseme võrra madalamateks üksusteks paleosoikum, mesosoikum ja kainosoikum ehk uusaegkond. Viimasse sisse mahub omakorda käimasolev kvaternaari ajastu, mis liigendub ajastikeks (ingl. epoch) – täpsemalt pleistotseeniks ehk jääajaks ja sellele järgnenud holotseeniks.
Holotseeni algas ligikaudu 10 000 aastat tagasi ja märgib viimase jääaja massilist taandumist. Professor rõhutas, et jää taandumine toimus järk-järgult ja mitte igal poool samaaegselt. "Kui nii mõelda, siis Antarktikas, kus jääkilbid püsivad siiani, pole holotseen veel alanudki," selgitas Kirsimäe.
Antropotseeni nähakse enamasti holotseenile järgneva ajastikuna, kuigi leidub ka neid, kes sooviks kehtestada uue geoloogilise üksuse mitte ajastiku, vaid aegkonna tasandil. "Kui antropotseen kinnitatakse, siis kujuneks holotseenist pretsedenditult geoloogilise aja kõige lühem ajastik. Iseküsimus muidugi on, kui kauaks siis omakorda antropotseeni jagub, kui me sama hävitavalt jätkame nagu täna," märkis professor.
Nagu öeldud, tähistab antropogeen üldisemat inimliigi ilmumist ega seostu veel loodussüsteemide tervikut hõlmavate inimtegevuse mõjudega. Viimastest hakati rääkima 1950. ja 1960. aastatel, mil muu hulgas hakati üha enam märkama CO2 sisalduse drastilist tõusu.
Ta lisas, et väljasuremislained võivad tekkida näiteks kliimatingimuste, ennekõike temperatuuri muutuste tagajärjel. Sellise muutuse tekitas näiteks 65 miljonit aastat tagasi maakera tabanud asteroid, mille plahvatusele järgnenud nii-nimetatud "tuumatalve" tulemusena surid teiste liikide seas välja ka dinosaurused.
Teine kriteerium ongi globaalse ulatusega sündmused, mis mõjutavad temperatuuri tõusu ja langust ning on äratuntavad teatud keemiliste signaalide kaudu.
"See raamat, mida me lappame, on kivimid. Kividest moodustunud setetest otsitakse keemilisi signaale ja fossiile, mis annavad märku liikide tekkimisest ja kadumisest. Kui me defineerime antropotseeni, siis tuleb mõelda sellele, et näiteks saja miljoni aasta pärast peaks meie ajal tekkinud setted andma piisavalt märke piiri tõmbamiseks," kirjeldas Kirsimäe.
Ta lisas, et kõige selgem märk praegusest inimtegevusest on fossiilsete kütuste põletamisest tingitud CO2 osakaalu tõus. "CO2 sisaldust kivimitest otse siiski mõõta ei saa, aga seda saab teha süsiniku isotoopide koostise määramise kaudu, mis kannab endas fossiilkütuste põletamise tagajärjel muutunud atmosfääri süsihappegaasi sõrmejälge. Alternatiiv on kasutada atmosfääris tehtud tuumapommi katsetustest jäänud jälge," selgitas professor.
Geoloogilise aja liigendamine eeldab seega globaalse ulatusega sündmust ja sellega kaasnevat liikide väljasuremist. "Geoloogi pilguga vaadeldes on antropotseeni kinnitamiseks vajalikud kriteeriumid täidetud: on olemas keemiline signaal ja toimub ulatuslik liikide väljasuremine," sõnas Kirsimäe.
Esialgne intervjuu ilmus teadusportaalis ERR Novaator
Autor: Juhan Ellermaa
Toimetas: Sander Olo
Antropotseeni märksõna ümber on viimasel paaril aastakümnel ilmunud lugematu hulk akadeemilist kirjandust. Arutatakse nii selle üle, kuidas ja millal inimtegevuse mõju planeedi ökosüsteemidele kasvas kui ka selle üle, kuidas tekkinud olukorras orienteeruda ja toimida. "Antropotseeni mõiste on viimase kahekümne aasta jooksul plahvatanud. Seda mitte ainult loodusteadustes, vaid ennekõike isegi sotsiaal- ja humanitaarteadustes," kommenteeris Kirsimäe.
Professor märkis, et geoloogid jälgivad neid debatte tähelepanelikult, sest antropotseeni mõiste laialdane kasutamine on justkui "tungimine" geoloogide pärusmaale: "See on kindlasti kõige enam kõlapinda ja kasutust leidnud geoloogiline üksus väljaspool erialakirjandust."
Geoloogiaharu, mis tegeleb aja liigendamisega, on stratigraafia. Rahvusvahelise geoloogiateaduste ühenduse stratigraafia komisjonis töötab spetsiaalne töörühm, mille eesmärk on anda antropotseeni mõistele geoloogiline sisu. "Käivad väga tõsised vaidlused, sest geoloogilise aja stratigraafiline liigestus on geoloogia üheks alusdokumendiks. Vaieldakse näiteks selle üle, millise kriteeriumi alusel antropotseeni hinnata ja kuhu täpselt selle algus paigutada," märkis Kirsimäe.
Eoon, aegkond, ajastu, ajastik
Geoloogiline ajaarvamine on hierarhiline süsteem, milles eristatakse eoone, aegkondi, ajastuid ja ajastikke. Meie praegune aeg kuulub fanerosoikumi eooni, mis algas 541 miljonit aastat tagasi ja tähistab meredes loomade ilmumist ja bioloogilise mitmekesisuse plahvatuslikku kasvu.Fanerosoikum jaguneb sellest taseme võrra madalamateks üksusteks paleosoikum, mesosoikum ja kainosoikum ehk uusaegkond. Viimasse sisse mahub omakorda käimasolev kvaternaari ajastu, mis liigendub ajastikeks (ingl. epoch) – täpsemalt pleistotseeniks ehk jääajaks ja sellele järgnenud holotseeniks.
Holotseeni algas ligikaudu 10 000 aastat tagasi ja märgib viimase jääaja massilist taandumist. Professor rõhutas, et jää taandumine toimus järk-järgult ja mitte igal poool samaaegselt. "Kui nii mõelda, siis Antarktikas, kus jääkilbid püsivad siiani, pole holotseen veel alanudki," selgitas Kirsimäe.
Antropotseeni nähakse enamasti holotseenile järgneva ajastikuna, kuigi leidub ka neid, kes sooviks kehtestada uue geoloogilise üksuse mitte ajastiku, vaid aegkonna tasandil. "Kui antropotseen kinnitatakse, siis kujuneks holotseenist pretsedenditult geoloogilise aja kõige lühem ajastik. Iseküsimus muidugi on, kui kauaks siis omakorda antropotseeni jagub, kui me sama hävitavalt jätkame nagu täna," märkis professor.
Antropogeen algas juba palju varem
Kuigi antropotseeni mõiste on laialdast tähelepanu pälvinud just viimastel aastakümnetel, siis geoloogilistes debattides on sarnast terminit kasutatud juba palju varem. "Juba 19. sajandil hakati rääkima antropogeenist, mis tähistab kvaternaari ajastut ja mida defineerib inimliigi esilekerkimine. Teise hulgas kasutas seda mõistet 20. sajandi esimeses pooles Vene geoloogia-geokeemia koolkonna esindaja Vladimir Vernadski, kes on tuntud ka biosfääri mõiste arendajana," selgitas Kirsimäe.Nagu öeldud, tähistab antropogeen üldisemat inimliigi ilmumist ega seostu veel loodussüsteemide tervikut hõlmavate inimtegevuse mõjudega. Viimastest hakati rääkima 1950. ja 1960. aastatel, mil muu hulgas hakati üha enam märkama CO2 sisalduse drastilist tõusu.
Geoloogilise ajaarvamise kriteeriumid
Geoloogiliste ajajärkude liigenduses on olulised kaks tingimust. Esiteks võetakse arvesse bioevolutsiooni ehk liikide tekkimist ja väljasuremist. "Need on iseenesest loomulikud protsessid. Piire saab tõmmata siis, kui väljasuremises esinevad selged hüpped, mida on võimalik paleontoloogiliste meetoditega kindlaks teha," selgitas Kirsimäe.Ta lisas, et väljasuremislained võivad tekkida näiteks kliimatingimuste, ennekõike temperatuuri muutuste tagajärjel. Sellise muutuse tekitas näiteks 65 miljonit aastat tagasi maakera tabanud asteroid, mille plahvatusele järgnenud nii-nimetatud "tuumatalve" tulemusena surid teiste liikide seas välja ka dinosaurused.
Teine kriteerium ongi globaalse ulatusega sündmused, mis mõjutavad temperatuuri tõusu ja langust ning on äratuntavad teatud keemiliste signaalide kaudu.
"See raamat, mida me lappame, on kivimid. Kividest moodustunud setetest otsitakse keemilisi signaale ja fossiile, mis annavad märku liikide tekkimisest ja kadumisest. Kui me defineerime antropotseeni, siis tuleb mõelda sellele, et näiteks saja miljoni aasta pärast peaks meie ajal tekkinud setted andma piisavalt märke piiri tõmbamiseks," kirjeldas Kirsimäe.
Ta lisas, et kõige selgem märk praegusest inimtegevusest on fossiilsete kütuste põletamisest tingitud CO2 osakaalu tõus. "CO2 sisaldust kivimitest otse siiski mõõta ei saa, aga seda saab teha süsiniku isotoopide koostise määramise kaudu, mis kannab endas fossiilkütuste põletamise tagajärjel muutunud atmosfääri süsihappegaasi sõrmejälge. Alternatiiv on kasutada atmosfääris tehtud tuumapommi katsetustest jäänud jälge," selgitas professor.
Geoloogilise aja liigendamine eeldab seega globaalse ulatusega sündmust ja sellega kaasnevat liikide väljasuremist. "Geoloogi pilguga vaadeldes on antropotseeni kinnitamiseks vajalikud kriteeriumid täidetud: on olemas keemiline signaal ja toimub ulatuslik liikide väljasuremine," sõnas Kirsimäe.
Esialgne intervjuu ilmus teadusportaalis ERR Novaator
Autor: Juhan Ellermaa
Toimetas: Sander Olo
Vastused puuduvad