Kõrberoos

Kuna Sahara maastik on eredate värvide poolest vaene, siis on kõrb inimeste lohutuseks kinkinud ilusa kivilille – kõnekeeles nn kõrberoosi. Neid roose müüakse kõikjal: külades, linnades turgudel ja kauplustes, hotellides ja lihtsalt teedeäärtes. Neid võib ka ise leida, kuid peab teadma, kust otsida. Lihtsamatest teedelähedastes kohtades on need juba kõik ära korjatud. Looduslikult levivad kõrberoosid peamiselt liivakõrbealadel ja soolajärvede piirkonnas, ning lasuvad väikestel sügavustel tihti ka kohe maapinnal. Sahara kirdeosas El Ouedi linna piirkonnas oli mul võimalus näha kahe väikese karjääri seina läbilõikes 20-30 cm paksust kipsikihti, mis koosnes täielikult omavahel kompaktselt seotud väikestest roosidest. Roosikihid lasusid ülipeeneteralise liiva all 0,9-1,4 m sügavusel maapinnast. Sellest kipsikihist lõikasid kohalikud elanikud majaseinte ladumiseks välja sobilikke plokke.

Koostise järgi peab kõrberoose nimetama kipsiroosideks, sest kivilille lehed koosnevad kipsist (keemiline valem CaSO₄x2H₂O). Läätsetaoliste kipsikristallide läbimõõt on 2-3 mm kuni 10-20 cm. Roosid kristalliseeruvad väga kummalise kujuga lilletaolistes vormides - rosettides. Paljudes kohtades müüakse väikestest roosililledest kokku kasvanud rahnutaolisi kobaraid kõrgusega kuni 1,5-2,0 m. Rooside looduslik värv sõltub substantsi värvist. Alžeeria kõrbeosas on roosid helepruunid ja pruunid, Tuneesias – beežikad ja peaaegu valged, Argentiinas pidid olema mustad. Lisaks on tänapäeval müügis ka värvitud roose.

Turistidele ja kollektsionääridele on kõrberoos saanud väga populaarseks suveniiriks nii Alžeerias, kui ka teistes Sahara kõrbeala riikides Tuneesias, Liibüas, Egiptuses jt. Tuareegid loevad kõrberoose armastuse sümboliks. Paljude Euroopa riikide elanikud soovivad igavese sõpruse, armastuse ja tänulikkuse märgiks oma kallimale niisuguse roosi kinkida. Seetõttu on viimastel aastatel nõudlus rooside järele niivõrd suurenenud, et Alžeeria valitsus on olnud sunnitud nende massilise väljaveo lausa keelustama. 

Kõrberooside tekke kohta on eri arvamusi. Kohalikel elanikel on selle kohta oma kindel nägemus, nad pidavat juba iidsetest aegadest teadma, et need omapärased kivililled tekivad maapinnale just kaamelite urineerimiskohtades. Ühest prantslaste poolt koostatud geoloogilise kaardistamise aruandest leidsin, aga järgmise seletuse. Suurte vihmasadude ajal, mis küll toimuvad üliharva, imbub vesi liivakõrbe pinasesse ja laskub kuni aluspõhja veetasemeni või kivimiteni, milleks selles piirkonnas võivad olla kips, argiliit, haliit, liivakivid või aleuroliit. Kohtades, kus vesi lasub kuuma maapinna lähedal (liiva temperatuur võib ulatuda kuni +70-80^oC) ja on läbi aurustumise kaltsiumisulfaadiga küllastunud, kristalliseerub see tekkinud lahus erinevatesse lilletaolistesse kipsi vormidesse. Kuna kipsi kristallid tekivad liivamassis, siis katavad kvartsi liivaterad muidu klaasjalt värvitu kipsi, andes talle pruunika värvitooni. Sahara tuuled liigutavad pidevalt liivaluiteid, lõhuvad  neid või kujundavad ümber. Uuringud on näidanud, et need luited võivad aastas edasi liikuda kuni mitukümmend meetrit. Kohati on kõrbeliiva luiteisse mattunud terved palmisalud. Samas kipsiroosilasundid, vabanedes nende samade tuulte abil katvatest liivadest, võivad avaneda maapinnal erinevatel aegadel, erinevates kohtades, kust neid kerge vaevaga korjata saab.

Autor: 

Vello Kattai (mäeinsener ja geoloog, geoloogia-mineraloogiakandidaat. 1979–84 Alžeerias geoloogiliste uurimiste rühma juht )
Toimetas: Hardi Aosaar