Hobigeoloog - ürgmerede aplad tippkiskjad
Mis Loch Nessi koletis see nüüd siis on!? Kahjuks on sellised loomad tänaseks välja surnud ja need klipikesed on BBC animaatorite poolt tehtud.
Esimese fossiilitüübina tahaks ma sulle, kallis lugeja, tutvustada Eestis üht kõige suuremat ja kõige tihedamini kohatavat kivistist – nautiloidi.
Nautiloidid kuuluvad peajalgsete hõimkonda ehk siis on nad sama tüüpi loomad nagu kaheksajalad, kalmaarid, seepiad ning muud vees elavad kombitsatega limused. Kui tänapäeval on peaaegu kõik peajalgsed ilma kodadeta (välja arvatud vahvad loomakesed nimega laevukesed ehk nautilused), siis kivistised räägivad meile pigem vastupidist. Sadade miljonite aastate vältel omas valdav enamus peajalgseid just kodasid ning nautiloidide kivistunud jääke võib kohata kõikjal meie paekivis.
Harilik laevuke (Nautilus pompilius). Neid võib tänapäeval kohata vaid Kagu-Aasia soojades meredes. Kuigi nad tunduvad suhteliselt kentsakad, siis tegelikult on nad ikkagi kiskjad, kes toituvad peamiselt krevettidest, kaladest ja krabidest.
Nautiloidid olid Ordoviitsiumi ajastust saati ühed põhilisemad röövloomad siinsetes meredes, kes oma papagoi-laadse nokaga võisid näiteks trilobiitidest toituda. Selle määramiseks uurivad teadlased nii vigastusi võimalike saakloomade pinnal (näiteks paranenud auke teiste loomade kestades) kui ka kiskjate kivistunud sisikondasid. Praeguseni pole veel täpselt teada, kas nad ka juba varasemas Kambriumi ajastus lihasööjateks olid otsustanud hakata, kuid Ordoviitsiumi ajastus olid nad juba täielikud kiskjad.Peajalgsete kivistunud jäänuseid võib leida peaaegu üle kogu Eesti: kus on paekivi, seal on ka peajalgsed. Paraku pole nende pehmed koed säilimisvõimelsed – kombitsatest, silmadest ja nokkadest pole jälgegi ning me leiame ainult nende kodasid. See-eest on aga nende kojad ühed efektseimad kivistised, mida Eesti randadest leida võib ning on seetõttu igale paleontoloogiahuvilisele ette sattunud. Isiklikult olen nende kivistisi kohanud ka näiteks inimeste majapidamistes, ilma et nad teaksid, millega täpselt tegu on – ju siis nägid lihtsalt kenad välja. Pildil olev isend, mis on umbes 30 cm pikk, oli näiteks asetatud dekoratiivselt ühe Põhja-Eesti talu aiaväravasse:
Vaatame ka, kuidas tuvastada nautiloidide kivistisi. Nautiloidi fossiili tunneb alati ära selle järgi, et ta on „triibuline“. Need triibud on looma koja kambrite vaheseinad, mis eraldasid allveelaevade ballasttankide sarnase põhimõttega kambreid ning aitasid veealust liikuvust reguleerida. Looma keskel on tihti näha ka sifooni – see oli nautiloidi organ, millega ta kontrollis gaaside osakaalu kambrites. Sifoonid võivad asuda nii kivistise välisküljel kui ka keskel. Suuruse poolest võivad nautiloidide kivistised Eestis vägagi varieeruda, pikkus võib neil ulatuda mõnest sentimeetrist kuni harvadel juhtudel isegi ühe meetrini. Sealjuures võib ka nende laius ulatuda kuni kümne sentimeetrini. Teadaolevalt suurimad nautiloidid Cameroceras’te perekonnast kasvasid kuni kuue meetri pikkuseks. Sifoonidki võivad erineda vastavalt ajastule ja liigile – alates Kambriumist kuni Kesk-Ordoviitsiumini olid sifoonid pigem paksemad ning asusid koja välisel küljel, hiljem aga võisid nad isegi niitjad olla ning asetsesid nad pigem looma keskel.
Harvematel juhtudel võib Eestis ka leida ümara kojaga nautiloide, kelle diameeter ulatub umbes 10–15 sentimeetrini. Taksonoomiliselt kuuluvad nad üldjuhul Estonioceras’te perekonda, mis – nagu aimata võite – on Eesti järgi nime saanud. Põhimõtteliselt näevad nad välja nagu laiaks litsutud kaneelirullid.
Siin saad lähemalt uurida kolmemõõtmeliste nautiloidide mudeleid. Vasaku hiireklikiga saab looma ringi liigutada ning, kui veel hoida all Ctrl-nuppu, siis saab ka sisse-välja zoomida:
Jah, tore küll, et nautiloide vanalinnadest leida võib, aga sealt ei tohi neid kohe kindlasti käia vasaraga välja tagumas. Palju lihtsam on neid näiteks rannast korjata – selleks ma soovitan sul minna Valaste joa kanti!
Tee peale jääb ka Valaste juga, mis on Eesti üks muljetavaldavamaid loodusväärtusi, seda eriti kevadel suurema vooluga või talviti, kui ta jäätunud on (asukoht).
Hiljuti korrastati ja rekonstrueeriti ka Valaste matkaraja trepid, nii et nüüd on seal täiesti ohutu ja mugav käia :)
Kivististest leidub sealses rannas enamasti nautiloidide, tigude kodasid ning trilobiitide sabakilpe. Kõige paremini säilinud fossiilid asetsevad pigem merest eemal rannavallis, kus nad lõhkuvate lainete ja jää eest paremini kaitstud on. Võibolla märkate seal ka seda umbes meetri paksust sinisavi kihti – just sellest sinisavist madalamal tasemel asuvadki kõige paremini säilinud fossiilid. Soovitan sealsetest kividest otsida umbes 10–30 cm pikkusi nautiloide. Samas võib mõnikord ka vee lähedalt liiva ja rannakivide seest leida täiesti ilusaid isendeid, mis on hiljuti suurematest kividest lahti murdunud ning tihtipeale ka mere poolt natuke ära lihvitud.
Kui aga soovite oma silmaga näha, kuidas mõnikord keskaegses arhitektuuris on säilinud nautiloidid, siis soovitan külastada kindlasti ka Rakvere linnust ning hoida silmad lahti sealsete kivipõrandate kohal. Kõige paremini on säilinud isendid konvendi sissekäigus ning ka konvendihoones endas. Linnuse ehitamisel kasutati tõenäoliselt kohalikku Rakvere paekivi, mis pärineb Ordoviitsiumi ajastust.
Paarkümmend miljonit aastat vanemaid fossiile näeb aga kõige paremini ilusas mereäärses Toolse ordulinnuses Lääne-Virumaal:
Sealsed müürid lausa vohavad nautiloididest:
Järgmine kord jätkame Ordoviitsiumi ajastute uurimisega, kust on säilinud Eestis vägagi palju materjali.
Aga mis seal’s ikka, kivi kotti! :)
hobigeoloog
Harilik laevuke (Nautilus pompilius). Neid võib tänapäeval kohata vaid Kagu-Aasia soojades meredes. Kuigi nad tunduvad suhteliselt kentsakad, siis tegelikult on nad ikkagi kiskjad, kes toituvad peamiselt krevettidest, kaladest ja krabidest.
Nautiloidid olid Ordoviitsiumi ajastust saati ühed põhilisemad röövloomad siinsetes meredes, kes oma papagoi-laadse nokaga võisid näiteks trilobiitidest toituda. Selle määramiseks uurivad teadlased nii vigastusi võimalike saakloomade pinnal (näiteks paranenud auke teiste loomade kestades) kui ka kiskjate kivistunud sisikondasid. Praeguseni pole veel täpselt teada, kas nad ka juba varasemas Kambriumi ajastus lihasööjateks olid otsustanud hakata, kuid Ordoviitsiumi ajastus olid nad juba täielikud kiskjad.Peajalgsete kivistunud jäänuseid võib leida peaaegu üle kogu Eesti: kus on paekivi, seal on ka peajalgsed. Paraku pole nende pehmed koed säilimisvõimelsed – kombitsatest, silmadest ja nokkadest pole jälgegi ning me leiame ainult nende kodasid. See-eest on aga nende kojad ühed efektseimad kivistised, mida Eesti randadest leida võib ning on seetõttu igale paleontoloogiahuvilisele ette sattunud. Isiklikult olen nende kivistisi kohanud ka näiteks inimeste majapidamistes, ilma et nad teaksid, millega täpselt tegu on – ju siis nägid lihtsalt kenad välja. Pildil olev isend, mis on umbes 30 cm pikk, oli näiteks asetatud dekoratiivselt ühe Põhja-Eesti talu aiaväravasse:
Vaatame ka, kuidas tuvastada nautiloidide kivistisi. Nautiloidi fossiili tunneb alati ära selle järgi, et ta on „triibuline“. Need triibud on looma koja kambrite vaheseinad, mis eraldasid allveelaevade ballasttankide sarnase põhimõttega kambreid ning aitasid veealust liikuvust reguleerida. Looma keskel on tihti näha ka sifooni – see oli nautiloidi organ, millega ta kontrollis gaaside osakaalu kambrites. Sifoonid võivad asuda nii kivistise välisküljel kui ka keskel. Suuruse poolest võivad nautiloidide kivistised Eestis vägagi varieeruda, pikkus võib neil ulatuda mõnest sentimeetrist kuni harvadel juhtudel isegi ühe meetrini. Sealjuures võib ka nende laius ulatuda kuni kümne sentimeetrini. Teadaolevalt suurimad nautiloidid Cameroceras’te perekonnast kasvasid kuni kuue meetri pikkuseks. Sifoonidki võivad erineda vastavalt ajastule ja liigile – alates Kambriumist kuni Kesk-Ordoviitsiumini olid sifoonid pigem paksemad ning asusid koja välisel küljel, hiljem aga võisid nad isegi niitjad olla ning asetsesid nad pigem looma keskel.
Harvematel juhtudel võib Eestis ka leida ümara kojaga nautiloide, kelle diameeter ulatub umbes 10–15 sentimeetrini. Taksonoomiliselt kuuluvad nad üldjuhul Estonioceras’te perekonda, mis – nagu aimata võite – on Eesti järgi nime saanud. Põhimõtteliselt näevad nad välja nagu laiaks litsutud kaneelirullid.
Siin saad lähemalt uurida kolmemõõtmeliste nautiloidide mudeleid. Vasaku hiireklikiga saab looma ringi liigutada ning, kui veel hoida all Ctrl-nuppu, siis saab ka sisse-välja zoomida:
Arvestades, kui palju nende loomade kodasid Eestimaa pinnal leida võib, siis peakski äkki just peajalgsed Eesti rahvusloomaks tituleerima. Peale randade ja metsade võib neid vägagi arvukalt leida ka arhitektuuris – nimelt on nende kojad tihtipeale vägagi selgesti eristatavad paekivist vundamentides ja seintes.
Viimasel kolmel fotol on isenditel vägagi hästi säilinud ka elukamber (ilma kambriteta sile osa), kus sees nautiloid sarnaselt tigudele oma pehmemaid kudesid varjas. Siinkohal pean meelde tuletama, et kui nautiloidi kivistisel on säilinud elukamber, siis ta kuulub teise kategooria looduskaitse alla! Nii et neid ei tohi eemaldada oma looduslikest asukohtadest ning ei tohi avaldada avalikkuses ka nende täpseid leiukohtasid (küll aga oleks väga teretulnud geoloogide teavitamine selle isendi leiukohast, näiteks meiliaadressile eesti.geoloog@gmail.com).
Jah, tore küll, et nautiloide vanalinnadest leida võib, aga sealt ei tohi neid kohe kindlasti käia vasaraga välja tagumas. Palju lihtsam on neid näiteks rannast korjata – selleks ma soovitan sul minna Valaste joa kanti!
Saka-Ontika-Valaste rand
Ida-Virumaal avaldub fantastiliselt ilus pankrannik ning seda eriti Kohta-Järve lähistel Ontika panga ääres. Panga ülemised kihid sisaldavad Ordoviitsiumi ajastu kive ning mereäärsel alal paljanduvad kivid varasemast Kambriumist. Parim viis kivistisi leida oleks teha väike jalutuskäik mööda kohalikku randa – kas siis lühikesel Saka klindimõisa matkarajal (~1 km), mööda natuke pikemat Valaste matkarada (~1,5 km) või siis liikuda Saka ja Valaste vahet (~6 km). Mööda mereäärt jalutades on võimalik näha ka paksu pehmet sinisavi kihti (seesama savi on ka Kunda savikarjääris).
Tee peale jääb ka Valaste juga, mis on Eesti üks muljetavaldavamaid loodusväärtusi, seda eriti kevadel suurema vooluga või talviti, kui ta jäätunud on (asukoht).
Hiljuti korrastati ja rekonstrueeriti ka Valaste matkaraja trepid, nii et nüüd on seal täiesti ohutu ja mugav käia :)
Kivististest leidub sealses rannas enamasti nautiloidide, tigude kodasid ning trilobiitide sabakilpe. Kõige paremini säilinud fossiilid asetsevad pigem merest eemal rannavallis, kus nad lõhkuvate lainete ja jää eest paremini kaitstud on. Võibolla märkate seal ka seda umbes meetri paksust sinisavi kihti – just sellest sinisavist madalamal tasemel asuvadki kõige paremini säilinud fossiilid. Soovitan sealsetest kividest otsida umbes 10–30 cm pikkusi nautiloide. Samas võib mõnikord ka vee lähedalt liiva ja rannakivide seest leida täiesti ilusaid isendeid, mis on hiljuti suurematest kividest lahti murdunud ning tihtipeale ka mere poolt natuke ära lihvitud.
Kui aga soovite oma silmaga näha, kuidas mõnikord keskaegses arhitektuuris on säilinud nautiloidid, siis soovitan külastada kindlasti ka Rakvere linnust ning hoida silmad lahti sealsete kivipõrandate kohal. Kõige paremini on säilinud isendid konvendi sissekäigus ning ka konvendihoones endas. Linnuse ehitamisel kasutati tõenäoliselt kohalikku Rakvere paekivi, mis pärineb Ordoviitsiumi ajastust.
Paarkümmend miljonit aastat vanemaid fossiile näeb aga kõige paremini ilusas mereäärses Toolse ordulinnuses Lääne-Virumaal:
Sealsed müürid lausa vohavad nautiloididest:
Järgmine kord jätkame Ordoviitsiumi ajastute uurimisega, kust on säilinud Eestis vägagi palju materjali.
Aga mis seal’s ikka, kivi kotti! :)
Lisainfot:
- Valaste Matkarada
- Estoniocera’de perekond ja artikkel Wikipedias
- Asjalikum artikkel peajalgsete kohta Eesti Looduses
- Lisaks fossiilidele võib Ontika kandist leida muidki huvitavaid kive, näiteks Ida-Virumaa randades väga palju sametisi ning huvitava mustriga beežikaid liivakive.
- Samuti on sealkandis suurel hulgal kerajaid antrakoniite ehk glendoniite (kaltsiidi ja orgaaniliste ainete kogum).
- Lisainfo antrakoniitide kohta
Autor
Erik Abnerhobigeoloog
58 vastust