Hobigeoloog - kuidas korjata kivistisi?

Oma intrigeeriva, kuid samaaegselt ka selgesti loodusliku välimuse tõttu on kivistise üleskorjamine inimloomusele vast instinktiivne. Kuid kui sul on tekkinud sügavam huvi ürgmeredest pärinevaid iidseid elumärke otsida (ja ma loodan, et niisama isiklikust huvist, mitte oma armuelu parandamiseks), siis ma jagan siinkohal hea meelega isiklikest kogemustest mõningaid vihjeid ning soovitusi.

Eestis on mõned kivististe rühmad ka looduskaitse all, seetõttu pean sulle aga eelnevalt selgeks tegema, milliseid liike me kõige rohkem kaitsma peame. 

Kui juhtud leidma kivistise, mis sinu arvates võib looduskaitse all olla, siis jäta see isend sinnapaika, tee sellest palun pilt ning saada foto koos väga täpsete asukoha koordinaatidega aadressile: eestigeoloog@gmail.com või kontakteeru Facebooki kaudu.

Sealsed eksperdid aitavad hea meelega edasi :) 

LOODUSKAITSE SEADUSED 2019. AASTA SEISUGA (vt siit) 

I kaitsekategooria kivistised

Nii isend kui ka selle leiukoht on kaitse all!

1.1 Paleosoikumi selgroogsete makrokivistised (st kivistised, mis on suuremad kui 1 cm)

Selle punkti all peetakse silmas enamasti ürgseid kalu ning nende eellasi, kelle kivistisi kohtab enamasti Siluri ning Devoni ajastute kivides Saaremaal ning Lõuna-Eestis. Üliharvadel juhtudel on säilinud terve kala kujutis, kuid tõenäolisem on leida lihtsalt kivistunud kilbi jäänuseid.

Rohkem näiteid ürgsete kalade kivististest leiab siit: lõuatud ja rüükalad. 

1.2 Meriskorpionite makrokivistised (st kivistised, mis on suuremad kui 1 cm)

Kuigi meriskorpionite selts arenes välja juba Ordoviitsiumi ajastu keskel, leidub neid Eestis vaid hilisemast Siluri ajastust, peamiselt Saaremaal. Nagu nimestki tuletada võib, on nende välimus sarnane tänapäeva skorpionitele – kindlasti peaks olema eristatav pea koos kahe väljaulatuva silmaga ning lüliline kere. Harvematel juhtudel on säilinud neil ka sõrad või teravatipuline astel.

Rohkem näiteid meriskorpionite kivististest leiab siit. 

1.3 Okasnahksed perekonnast Bothriocidaris

Siinkohal on tegemist väikeste, haruldaste ning maailma ühtede vanemate merisiilikute kivististega. Neid leidub pigem hilisemates Ordoviitsiumi lademetes, näiteks Põhja- ja Lääne-Eestis ning Hiiumaal.

Rohkem näiteid Bothriocidarise merisiilikute kivististest leiab siit. 

1.4 Karvane mammut, Mammuthus primigenius

Mammutite luude leidmine on Eesti tingimustes äärmiselt haruldane, kuid seda on mõningatel kordadel ette tulnud. Sel suvel leiti näiteks Põlvamaalt mammutivõha tükk. Kõige nooremate mammutite leiud pärinevad Tartumaalt Puurmani kandist. Nende hammaste vanuse määramised viitavad sellele, et isegi kümme tuhat aastat tagasi trampisid siin ringi täitsa viisakad ja pirakad mammutid.

Rohkem näiteid mammutiluudest leiab siit. 

1.5 Karvane ninasarvik, Coelodonta antiquitatis

Jah, sa lugesid õigesti. Eestis elasid veel vägagi hiljuti ka ninasarvikud – karvased ninasarvikud, kes nosisid siin põlistes metsades pohli ning keda ürgeestlased tõenäoliselt hea meelega küttisid. Tänapäeval on kahjuks nende jäänuste leidmine veelgi haruldasem, kui seda on mammuti omade otsa sattumine. Teadaolevalt on ainus leitud luu pärit Võrumaalt, kus kohalikud töömehed kaevasid maa seest välja selgroolüli.

Artikkel hilisjääaja leidudest Eestis.

II kaitsekategooria kivistised

Rakendub isendi kaitse ning 50% leiukohtadest on kaitse all!

2.1 Peajalgsete kivististe tervikeksemplarid. Peajalgsete tervikeksemplariks loetakse kivistist, millel on säilinud nii elukamber kui ka gaasikambrid

Siinkohal räägitakse ürgsetest väljasurnud loomadest, keda kutsutakse nautiloidideks (peajalgsed on nende hõimkonna nimetus). Nendest loomadest räägin ma juba järgmisel korral täpsemalt. Üldjuhul leidub pe2ajalgsete loomade kodade kivistisi kõikjal Eesti paekivis. Kujult on nad piklikud või moonirulli moodi kerra tõmbunud ning tihti vöödilist oksa või kulunud selgroogu meenutavad. Looduskaitse alla lähevad nad aga siis, kui neil on ka elukamber säilinud (vt pilti).

Rohkem näiteid peajalgsete kivististe kohta leiad siit. 

2.2 Okasnahksete tervikeksemplarid. Okasnahksete tervikeksemplariks loetakse kivistist, millel on säilinud pähik

Okasnahksed on loomade hõimkond, mis tänapäeval sisaldab merisiilikuid, meripurasid või näiteks meritähtesid. Eesti kivististest leidub sellest hõimkonnast enamasti aga meriliiliaid ning merikerasid, mis väga hea säilimise korral kuuluvad looduskaitse alla. Kui juhtud leidma kerajaid kivistisi, mille peal on säilinud viie- kuni seitsmenurksed plaadid või kui kerajal moodustisel on „käed“, siis tea, et tegu võib olla looduskaitsealuse liigiga. Nende täpsest tuvastamisest räägime me mõne nädala pärast lähemalt.

Rohkem näiteid okasnahksete kivististe kohta leiad siit.

2.3 Trilobiitide tervikeksemplarid. Trilobiitide tervikeksemplariks loetakse kivistist, millel on säilinud nii sabakilp kui ka peakilp

Tervikliku trilobiidi peaks lihtsasti ära tundma – kujult on ta putukat või hiiglaslikku kakandit meenutav loom ja tal on pea-, kere- ning sabakilp. Mõnikord ei pruugi sabakilp ja kerekilp üksteisest väga eristatavad olla, kuid kui sellise isendi suudad leida, siis on see juba märkimisväärne leid ning sellest peaks teavitama eksperte. Täpsemalt räägime me trilobiitide tuvastamisest mõne nädala pärast.

Rohkem näiteid trilobiitide kivististe kohta leiad siit.

Ülejäänud

Ülejäänud kivistisi, mida siin nimekirjas pole mainitud, võib praeguste seaduste järgi vabalt korjata ja koguda. Mainin ka ära, et eramaale ei tohi niisama sisse marssida ja hakata sealt kive varastama. Selleks leppige ikkagi maaomanikuga varem kokku, olgu see siis kellegi kodu, suvila või mõni aktiivne karjäär.

Muidugi ärge häbenege jagada oma leide ka teistele huvilistele Facebooki grupis „Kivisõbrad ja fossiilihuvilised“ 

Kuidas koguda ürgmerede vilju? 

1. Tehke kodutööd

Eesti tingimustes on täiesti võimalik, et lähed jalutad lihtsalt kuskil rannas ning paari minutiga on taskud juba kivistisi täis. Kui aga on tekkinud huvi mingi konkreetse ajastu, asukoha või liigi vastu, siis tasuks teha natuke eelnevat tööd. Selleks on kohalikud geoloogid koostanud superasjalikud andmebaasid ning kaardid:

• http://geokogud.info/map – aitab asukohapõhiselt leida, millised kivistised konkreetsetest leiukohtadest pärinevad;
• https://stratotuup.ut.ee – kirjeldab tähtsaimate asukohtade seisukorda, olustikku ning pinnase läbilõiget;
• https://fossiilid.info – Eesti muuseumide ning ülikoolide kivististe kollektsioon. Siin on talletatud sadu tuhandeid isendeid, mis koos fotodega aitavad esialgu lahinguplaani koostada ning hiljem ka saake tuvastada. 

2. Valmistu eelnevalt!

Mis ajastust üldse pärinevad asukoha kivimid? Milliseid fossiile sellest ajastust ning täpsest asukohast leida võiks? Kas vihmariideid on vaja? Või hoopis päikesekreemi, mütsi ja putukatõrjet? Kas oleks kanda parem pikemaid pükse kaitsmaks puukide, parmude ja nõgeste eest? Või hoopis paksemaid pükse, juhuks kui läheb kividel turnimiseks? Kas panna ka hüppeliigest toetavad jalanõud, sest äkki tuleb ette libedatel kividel ronimist? Kui kivistised on veekogu ääres, kas oleks mõistlikum kummikud jalga tõmmata? Kas peaks midagi söögipoolist ja juua kaasa võtma, kui on pikem matk plaanis? Kas mobla aku sai ikka täis laetud? Kuhu ma kivistisi korjan – kas taskusse, tikutopsidesse, lihtsalt seljakotti loksuma? Kas marker või pastakas sai kaasa, millega saaks leiukoha täpselt kirja panna? Kas oleks vaja võtta kaasa väike vasarake ja kaitseprillid? Kuhu ma kodus üldse need kivid pärast panen – lihtsalt nurka vedelema, voodi alla või dekoratiivselt? 

3. Otsige sümmeetriat

Loodus, eriti geoloogiaga seotud loodus, võib oma olemuselt vägagi kaootiline näida. Seetõttu ei teki kivides üldjuhul kuigi palju sirgjoonelisust. Elusloodus seevastu oskab hästi luua selgeid jooni, kordusi ning sümmeetriaid. Kivistisi jahtides tasub kindlasti otsida konkreetseid vorme – kas siis ümaraid või rõngalisi kujutisi. Samuti peab jälgima ka kõikvõimalikke sirgemaid jooni, vaatama, kas need jooksevad paralleelselt üksteisega või omavad üht konkreetset alguspunkti. Kivistis võib olla ka mingi konkreetse mustriga, näiteks täpiline. Tihtipeale on kivistis selgeltnähtavalt kolmemõõtmeline ning ulatub ümbritsevast kivimist välja, mõnikord võivad sellised fossiilid just pigem oma varjudega silma torgata. 

Siinkohal on jällegi eelnev kodutöö abiks – kui sa tead, milliseid mustreid ja millistes suurustes kivistisi on võimalik väljavalitud asukohas leida, siis seda lihtsam on nende leidmisele maastikul keskenduda. Ja kui oled ühe huvitava isendi leidnud, siis soovitan kammida ka lähiümbrus läbi, sest tihtipeale paljandub samal kõrgusel ja samal ruutmeetril tema sõpru (või vaenlasi). Väga tihti leidub kivides ka fossiilide jäljendeid, küll aga mitte kivistist iseennast. Sellisel juhul tasuks ikkagi lähiümbruses ringi jalutada, sest jäljendi jätnud isend võib veel sealsamas vedeleda.

Lõpetuseks: ma kindlasti ei soovita võtta kaasa absoluutselt kõiki kive, mille leidma kipud. Pärast on endal raskem tassida ning nad tõenäoliselt hakkavad lihtsalt kasutult kodus kuhjuma ja siis pead neid kas dekoratiivselt kasutama hakkama või lihtsalt kastides ja aknalaudadel hoidma:

Ehk siis võta leiukohast kaasa ainult kõige lemmikumad kivistised ja jäta vähem lemmikumad sinnasamasse maha, küll keegi teine inimene nad kunagi üles korjab. Nõnda jääb ka teistele loodusesõpradele rohkem avastusrõõmu! 

Nii, aga aitab ka sissejuhatustest. Tuli juba niigi mitu korda pikem jutt, kui ma planeerisin. Järgmine kord, ausõna, lähme täitsa oma kohalike fossiilide juurde ja hakkame lähemalt uurima, mida siit Maarjamaalt leiab. Soovin edu kivide korjamisel ning loodan, et sul läheb paremini kui siinses klipis arheoloogidel.

Killud toovad õnne! :)

Lisan siia lõppu ka paar viidet, saad ise täpsemalt juurde lugeda:

1. Artikkel „Kuidas koguda kivistisi“
2. Kiire ülevaade teemast: https://fossiilid.info/page/29
3. Alfonso X trilobiit (lk 47): C.J. Duffin, R.T.J. Moody, C. Gardner-Thorpe, 2013. „A History of Geology and Medicine“

Lõpetuseks ka väikeste liialdustega BBC dokumentaal, kus peategelane läheb ajas tagasi, „kalastab“ hiidtrilobiitidega nautiloide, jookseb meriskorpionite eest ära ning lõpu poole rabeleb ka mõne rüükalaga.

Autor:

Erik Abner
hobigeoloog