Vahva vunts Grigori Petrovitš

Vaade ajaloolisele Kammeri mõisahoonele. Autor teadmata

Kunstnik teaduses

Professor Lorenz Ferdinand Ewersi portree. Õli lõuendil, 19. sajand, Karl August Senff

Helmersen oli oma loomuselt läbinisti kunstnik. Seda tõestavad temast säilinud paljud luuletused ja kunstitööd. Juba väikese poisikesena meeldis talle maalida ja joonistada, eriti armastas ta kujutada Läänemere rannikuid, kus ta veetis tervist parandades suurema osa oma lapsepõlvest. Seda loomupärast annet arendas Grigori edasi Peterburi Muralti poistekoolis. Hiljem, õppides Tartus gümnaasiumis, võttis ta joonistamises eratunde ülikooli geoloogiakabineti inspektori Ernst Marcus Ulprechti juures. Ulprecht, muide, oli see andekas mees, kes tegi illustratsioonid ka Eesti esimese mineraloogiaprofessor Moritz von Engelhardti 1820. aastal ilmunud Soome reisi käsitlevale teosele. Seega oli kokkupuude geoloogidega tänu kunstile olemas juba väga varakult. Veelgi aeg edasi, juba tudengina Tartu ülikooli treppe kulutades harjutas Helmersen joonistamist ikka sedasi – sedakorda kuulsa graafiku ja maalikunstniku, professor Senffi käe all. Iga kord, kui te Tartu ülikooli raamatukogu juurest otse alla Vallikraavi tänavale jalutate, astute mööda sellesama kunstniku auks nimetatud Senffi treppe.

Grigori Petrovitšil oli oskust ja nuppu oma kunstiannet teaduses rakendada: kõik tema avaldatud teadustööd on varustatud imekaunite detailirohkete jooniste, kaartide, maastiku- ja paljandivaadetega. Ikka loomulikult tema enda käega tehtud. Kunstiga tegeles ta aktiivselt ka teadustöö kõrvalt, joonistades ja maalides peamiselt loodusvaateid. 1827. aastal kinkis Helmersen Vene Riiklikule Ermitaažile mapi 6 tindijoonistusega, millel kaunid maastikuvaated.

Helmersen armastas ka muusikat ning talle meeldis laulda. On teada, et tema meeldiva tämbriga tenor võlus seltskondi nii mõnelgi koosviibimisel. Tema luulelembuski oli laialt teada. Aeg-ajalt kandus see teadustöössegi üle, sest väidetavalt olla ta kasutanud värsivormi kohati isegi oma teaduslike seisukohtade väljendamiseks.

Vaade Nižni-Tagili tehase tiigile ja Rebasemäele, mille tipus asub N. N. Demidovi (mitte küll toosama, kelle nimelist auhinda Venemaal välja anti, ent ometi üks tähtis riigitegelane ja salanõunik) abikaasale püstitatud rotund. Gregor von Helmerseni joonistus on varasemaid selle torni kujutusi. Joonistus Ermitaažile kingitud mapist

Uhke, aga heasüdamlik mees

Kaasaegsed ja sõbrad kirjeldavad Grigori Petrovitšit kui sirge rühi, tõsise, esmapilgul isegi uhke või lausa üleoleva mehena. Kuid kes teda paremini tundsid, ütlevad kui ühest suust, et välise karmuse taga peitus tohutu suure südamega ja vastutulelik mees. Ta oli alati viisakas ja tähelepanelik oma kolleegide suhtes. Oma sõpru hoidis ja austas ta sügavalt ning oli neile truu elu lõpuni. Eriti lähedased sõprussuhted olid tal Karl Ernst von Baeri, Friedrich Schmidti ja professor Ernst Reinhold von Hoffmanniga. Väärikas sõpruskond väärikale mehele!

Grigori Petrovitš paistis läbi elu silma oma äärmiselt uhkete vuntside või täishabemega

Põnevad ülikooliaastad

Hoffmann ja Helmersen olid ülikoolikaaslased ning tudeerisid mõlemad juba mainitud professor Moritz von Engelhardti käe all. Koos Constantin von Grewingkiga olid Helmersen ja Hoffmann nn Suur Kolmik, kes 19. sajandil panid aluse Eesti geoloogilise ehituse tundmaõppimisele. Professor Engelhardti osa noorte meeste teadustee kujunemisel oli väga oluline. Seltskondlikkuse, sõbralikkuse ja suure õhinaga tõmbas Engelhardt oma tublimaid õpilasi teaduslikesse seiklustesse. Ta võttis nad vastu oma perekonnaringi, haaras kaasa väliekspeditsioonidele ja andis igakülgseid juhtööre uurimistöödeks. Helmerseni äärmiselt aktiivse ja põneva ülikooliaja tipuks, n-ö kirsiks tordil, omistati talle 1825. aastal filosoofiakandidaadi kraad kullaleiukohtade otsimise eest Uuralis. Doktorikraad jäi Helmersenil kaitsmata, kuid kõige selle kõrval, mida ta oma elu jooksul saavutada suutis, oleks see paber näinud võrdlemisi kahvatuna.

Uurali päevilt meenutab Helmersen järgmist sõber Hoffmanniga aset leidnud juhtumit:

„Sellel meeldejääval reisil (Uuralitesse, toim.), mille tulemused äratasid laialdast huvi, tegi Hoffmann tähelepanekuid ka mulla temperatuuri kohta. Kaevates selle tarbeks Tobolskis kirikuaia lähedale süvikut, avastas ta rikkalikult kaunistatud kirstu. Pärast hoolikat uurimist selgus, et kirst sisaldab siin paguluses surnud krahv Ostermanni maiseid jäänuseid. Süvend suleti kohe ja Hoffmann püstitas surnud mehele mälestusmärgi, mis koosnes suurest puust ristist saksakeelse kirjaga, lootuses, et see õnnetule aumehele püstitatud tagasihoidlik ausammas kunagi uhkema vastu vahetatakse.“

Väljavõte Helmerseni poolt kirjutatud nekroloogist Ernst Hoffmannile.

Helmersen oli ka üks 1822.–1939. aastatel tegutsenud korporatsiooni Livonia asutajaliikmetest. Sellest perioodist on tema sulest ilmunud paatoslik luuletus pealkirjaga „Gruβ“ ehk „Tervitades“.

VASAKUL - Korporatsioon Livonia hoone Veski tn 13, foto aastast 1900. Allikas: TÜ DSpace PAREMAL - Väljavõte 1877.a välja antud salmikust „Livonenlieder. Eine Sammlung livländischer edichte“, Helmerseni luuletus „Gruβ“

„Havi käsul“ … ehk kiired hüpped teaduskarjääriredelil

Võib julgesti öelda, et Helmersen ja Hoffmann olid Engelhardti ühed n-ö lemmikõpilased, sest 1828. aastal suunas ta nad mõlemad Venemaa rahandusministri, Raikküla mõisa omaniku krahv Kankrini käsutusse. Sellele mehele allus vahetult Mäeinseneride Korpus. Krahv Kankrin oli Vene impeeriumis väga mõjukas tegelane, kelle kohta veel aastaid hiljemgi ajaleht kirjutas, et too olla olnud „tähtis riigimees, kelle soov palju maksis“. Lehest selgub koguni asjaolu, et Kankrin ka igatepidi looduse- ja rahvamees oli – vähemalt siis, kui sellest talle kasu oli oma seisukohtade kindlustamiseks.

„Meie raudtee=politikast. /…/ Kui raudtee esimese alguse pääle waatame, siis näeme, et keiser Nikolai I raudteede edenduse poolt oli, oma ministrite juures aga wastupanekut leidis. Teede asjanduse ülemjuhataja krahv Toll ja rahaminister Kankrin oliwad raudteede ehitusele wägewateks wastasteks. Mõlemad olivad tähtsad riigimehed, kelle soov palju maksis. Krahv Krankrin hoiatas /…/, et suuri kapitalisid raudteede sisse pannakse, mis kaubandusele ainult kahju teevad. /…/ Krahv Kankrin pani aga raudteedele sel põhjusmõttel vastu, et Wenemaal kivisüsi ei olla ja raudteed metsasid häwitada. /…/ Küll katsus krahv Kankrin kroonu raudteede ehitusele wastu panna ja seletas koguni, et raudteed inimeste kombeid rikuwad. Õnneks ei läinud krahv Kankrini ettekuulutused täide. /…/“

Väljavõte ajalehest Uus Aeg nr 53, 9. mai 1902.

Aga kui juba keiser raudteid nõuab, siis tuleb ministreil lõpuks ikkagi vajalik kapital leida. Seetõttu huvitasid rahandusministeeriumit väga kõik maavarad, kullaväljad ning loomulikult suur ja lai Siber, kus oli nii kullavälju kui maavarasid. Helmerseni ja Hoffmanni esimeseks ülesandeks saigi sel põhjusel uurida Lõuna-Uurali geoloogiat, seda eeskätt kullamaardlate perspektiivsuse osas. Ei läinudki kaua, kui nad Sartõimi lähedal rikkaliku kulla puistmaardla avastasid.

Kankrini käsul asusid tollal vaid 26- ja 28-aastane Helmersen ja Hoffmann ülemaailmselt tuntud maadeuurija ja loodusteadlase Alexander von Humboldti ja tema kuulsatest teadlastest koosneva saatkonna teenistusse, et tutvustada neile Uurali lõunaosa geoloogilist ehitust. Ligi kuu aega kestnud reisil jätsid noored geoloogid endast ilmselt kustumatu mulje, sest naastes suunati noored, Humboldti soojal soovitusel, 1830. aastal riigi kulu ja kirjadega 1,5 aastaks Saksamaale end erialaselt täiendama. Nende ülesandeks oli ennast kurssi viia kõigega, mis seostub nn mäeasjandusega. Noored õppisid Berliinis, Heidelbergis, Bonnis, Freiburgis ja reisisid Euroopas lahedasti ringi. Üsna pea oli Helmersen oma teadmistelt piisavalt küps tagasi Siberisse geoloogilistele jätku-uuringutele komandeerimiseks. Siitmaalt algas Grigori Petrovitši kauakestnud ekspeditsioonide-aeg Venemaa kõige erinevamatesse paikadesse. Neist Helmerseni reisidest on üsna põhjaliku ülevaate teinud oma 1993. aasta artiklis Anto Raukas ja Herbert Viiding – ütlemata põnev lugemismaterjal!

Teadustööst

Helmerseni tähtsus Vene impeeriumi geoloogiliste uuringutega seonduvalt oli sõnulseletamatult suur. Tänu oma silmapaistvatele ametikohtadele geoloogilistes organisatsioonides olid kõik olulisemad geoloogilised uuringud ja ekspeditsioonid üht või teistpidi Helmerseni eestkoste ja kontrolli all. Näiteks alates 1840. aastatest olid ka kõik Tartu ülikooli teadlaste uuringud ja ekspeditsioonid Siberisse tugevalt seotud Vene Geograafia Seltsiga. Sellegi organisatsiooni eesotsas oli just Kammeri mees, Grigori Petrovitš. Ta oli 19. sajandil Vene impeeriumi geoloogilise uurimise üks n-ö tippmehi.

Helmerseni enda teened geoloogias on meeletult suured. Tema uuringud Venemaa geoloogia alal võimaldasid tal koostada esimese Venemaa Euroopa-osa geoloogilise kaardi. Selle töö eest pälvis ta Vene Keiserliku Geograafia Seltsi kõrgeima autasu – Konstantini kuldmedali – ning 1843. aastal ka Venemaa tähtsaima teaduspreemia – Demidovi täisauhinna. Juba see teadussaavutus ainuüksi on fundamentaalse tähtsusega Venemaa edasistes geoloogilistes uuringutes. Kuid Helmerseni saavutustest rääkides me ei peatu siin veel teps mitte. Tema sulest on ilmunud üle 130 olulise teadustöö ning oma elu jooksul võttis ta osa rohkem kui 30 uurimisreisist ainuüksi Venemaal. Huvi all olid maavarad – kuld, rauamaak, kivisüsi, pruunsüsi ning loomulikult geoloogiline kaardistamine.

Siia lisanduvad uurimisretked Skandinaaviasse ja varasemad reisid Euroopas. Ka Eestis, oma sünnimaal, veetis ta palju aega. Helmersen pani aluse Eesti hüdrogeoloogilisele, ehitusgeoloogilisele ning maavarade uurimisele ning on looduskaitse idee alusepanijaid. Ta oli esimene geoloog, kes uuris Eesti põlevkivi (1838–39).

Helmerseni sulest on ilmunud mitmeid olulisi glatsiaalgeoloogiat puudutavaid töid. Näiteks 1882. aastal tõestas ta, et rändrahnud kajastavad mandriliustike liikumist Eesti alal ning siinse ala jääaegset arengut. Hiiumaal, Kärdla linna lähistel asuvat kivikülvi pidas ta kõige huvitavamaks kogu Baltimaades. Seda kivikülvi nimetataksegi tema auks nüüd Helmerseni kivikülviks.

Geoloogia sügiskooli osalised poseerimas Helmerseni kivikülvi rändrahnudel Hiiumaal 2019. aastal. Kaitsealuse kivikülvi suurima rahnu ümbermõõt on 22 m. Foto Peeter Paaver

Kõrgelt hinnatud kodu- ja välismaal

Helmerseni hinnati väga kõrgelt juba tema eluajal. Ta oli valitud enam kui 30 Vene ja välismaise asutuse ning seltsi auliikmeks. Teiste hulgas oli ta näiteks Londoni ja Belgia geoloogiaühingute, Mineraloogia Seltsi, Vene Geograafia Seltsi ja Tartu Looduseuurijate Seltsi auliige ning Peterburi, Tartu, Kiievi jt ülikoolide audoktor.

Mees, kes jättis jälje

Helmerseni jälg geoloogia ajaloos on selge ja sügav. Tema teeneks ei ole mitte ainult esimene Venemaa geoloogiline kaart ja mitmed olulised geoloogilised uurimused. Tema tööd panid aluse lugematutele järgnevatele geoloogilistele uuringutele.

Selle elavaks näiteks on olukord, kus hiljuti, käesoleva artikli jaoks Tartu ülikooli geoloogia osakonna raamatukogust materjali otsimise ajal astus juhuslikult ligi geoloogiaosakonna praegune mineraloogiaprofessor Kalle Kirsimäe. Nähes laual Helmerseni uuringuid Onega järve geoloogia kohta, haaras Kirsimäe teose oma kätte ja hüüdis suure õhinaga: „Kust sa selle leidsid? Just seda ma olengi otsinud!“ ning asus, nina raamatus, uurima Helmerseni joonisatud geoloogilist kaarti Onega järve ümbrusest. „Nii-nii … siin ma olen istunud … seda kohta ma tean, siin on praegu elektrijaam … Pagana pihta! ... Vaata aga vaata, siia on ta joonistanud Onega dolomiitide levila … A kus kohas seal selline võimas kalju on?! … Vahi-vahi, ta on teinud keemilised analüüsid … „Krivoseriit“ – näed, siin see ongi …“ Sedasi omaette pobisedes, aeg-ajalt üllatunult hüüatades süvenes professor pikemaks ajaks neisse üle saja aasta vanustesse uuringutesse, kuni otsustas, et tegemist on veel praeguseni väga väärtusliku teadustööga, ning palus huvipakkuvamad leheküljed skaneerida ning endale edasiseks tudeerimiseks e-postitada.

Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessor Kalle Kirsimäe uurimas Helmerseni Onega järve ümbruse geoloogilist kaarti. Vanemteadur Jüri Pladogi tunneb asja vastu ilmselget huvi. Foto: Kairi Põldsaar

See väike vahejuhtum kinnitab üldist austavat hinnangut, et Helmersen oli tõepoolest geoloogia uurimise ja -hariduse üks pioneere. Grigori Petrovitš oli kordumatu nähtus Eesti ja kogu Vene impeeriumi geoloogiamaastikul, kultuuri- ja kunstiloos – üldse üks igatpidi väga vahva „vunts“, kelle kõrvale sarnast teist on raske leida!

Helmersen suri 1885. aastal 15. veebruaril 82-aastasena. Ta on maetud Raadi kalmistule Tartus.

Biograafia

Gregor von Helmersen

(11. oktoober 1803 – 15. veebruar 1885)

1803 – sündis Kammeri mõisas mõisaomaniku pojana
1820–1825 – õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust ja alates 1821. aastast geoloogiat
1822 – asutas koos teiste Tartu gümnaasiumi lõpetanutega korporatsiooni Livonia
1824 – tegi ülikoolikaaslase H. Hessiga marsruutse baromeetrilise loodimise Tartust läbi Novgorodi, Staraja Russa Ostaškovini ja tagasi
1825 – saatis professor Engelhardtiuurimisreisil Ida-Liivimaal ja Daugava ümbruses
1827 – sai Uurali uurimiste eest Tartu Ülikooli filosoofiakandidaadi kraadi
1828–1829 – suundus tööle Venemaarahandusministri krahv Kankrini käsutusse
1829 – sai korralduse tutvustada Humboldtile Uurali lõunaosa geoloogiat
1833 ja 1836 – käis läbi kogu Uurali mäestiku Bogoslovskist Orenburgini
1838–1864 – oli Peterburi Mäeinstituudi professor, hiljem ka direktor
1838–1839 – uuris esimese geoloogina Eestis põlevkive
1839 – algatas koos Karl Ernst von Baeriga Venemaa esimese loodusteadusliku sariväljaande „Beiträge zur Kenntniss des Russischen Reiches“
1844 – valiti Peterburi Teaduste Akadeemias adjunktiks geognoosia alal
1847 – valiti Peterburi Teaduste Akadeemia erakorraliseksliikmeks
1848–1849 – tegi pikemaid geoloogilisi reise Haapsalu ja Paldiski ümbruses ja Vormsil ning sooritas kuni kõrge eani hiljemgi uurimisretki Eesti erinevatesse paikadesse
1850 – valiti Peterburi Teaduste Akadeemia korraliseks akadeemikuks
1863–1872 – teostas erinevaid kivisöe ja pruunsöe uuringuid Donbasis ja paljudes teistes regioonides
1865 – asutas Mäeinstituudi, mille direktor oli kuni 1872. aastani
1882 – Venemaa Geoloogia Komitee asutaja ja esimene direktor
1885 – suri Venemaal Peterburis, kuid on maetud Tartusse Raadi kalmistule