Õhinapõhine vandersell

Poisike, kes sai nimeks Caspar Andreas Constantin, liignimega Grewingk, alustas oma haridusteed Lätis Bērzaines ning Tartu gümnaasiumis, mis võimaldas tal õppima asuda Tartu ülikooli. Kuigi ei ole täpselt teada, millised mõjutused ajendasid noort Constantini just geoloogiat ja mineraloogiat õppima, on siiski selge, et tema huvi geoloogia vastu oli kohe algusest peale väga suur. Juba esmakursuslasena õnnestus tal ennast sättida oma õpetaja, noore Aleksander Lehmanni abiliseks ja reisikaaslaseks välitöödele koos kõrgesti austatud Karl Ernst von Baeriga. 1837. aastal reisiti üheskoos Novaja Zemljale, kus tegeleti peamiselt loodusteaduslike materjalide kollektsioneerimise ja uurimisega. Aga Grewingk saatis Lehmanni ning Baeri ka lühematel retkedel, näiteks Lõuna-Soome. Teadaolevalt pakkunud Soome lahe saared Baerile väga suurt huvi ning Suursaar oli tema üheks lemmikuks. Ta kutsus seda hellitavalt isegi „miniatuurseks Šveitsiks, kus ainult jääliustikud puuduvad“.

Grewingk oli oma uurimistöödes ning muudes toimetustes juba noore tudengina väga korrektne ja põhjalik. See ei jäänud märkamata ning 1840. aastal pälvis ta kuldmedali mineraloogia-alase üliõpilastöö eest „Metallioksiidide ja orgaaniliste ainete sadestamine söega“ („Ueber die Fällung von Metalloxyden und organischen Substanzen durch Kohle“). Kaks aastat peale seda tähtsat tunnustust omistati Grewingkile filosoofiakandidaadi kraad mineraloogia alal töö eest „Mitscherlichi õpetus homomorfismist ja nende mõju mineraloogiale“ („Die Mitscherlich’sche Lehre vom Homoömorphismus und deren Einfuss auf die Mineralogie“). Eilhard Mitscherlich oli see kuulus mees, kes sõnastas kristallograafias nn isomorfismi seaduse, mille kohaselt keemilistelt omadustelt ja struktuurilt lähedased ained kipuvad moodustama isomorfseid ehk samakujulisi kristalle.

Üheks oluliseks etapiks Grewingki elus oli kohtumine Grigori Petrovitšiga. See mees on meile paremini tuntud ei kellegi muu kui kuulsa baltisaksa geoloogi ja Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemiku Gregor von Helmersenina. Grewingk töötas mõnda aega peale kandidaadikraadi saamist Helmerseni juures Peterburi Mäeinstituudis ning korrastas sealseid mineraloogilis-geoloogilisi kogusid. Helmerseni tähtsust Grewingki elus patrooni ja sooja eluaegse sõbrana ei saa alahinnata. Ilmselt just Grigori Petrovitšilt saadud juhised ja soovitused tulevase iseseisva teadusliku töö osas viisid Grewingki 1842. aastal edasi Berliini ülikooli.

Vandersell

Töötades ja õppides samal ajal Berliini ülikoolis, tegi Grewingk mitmeid lühemaid ja pikemaid geoloogilisi rännakuid Kesk-Euroopasse. Tihti sai tema saatjaks ja sõbraks neil reisidel kursusekaaslane ja keemiahuviline, hilisem Tartu ülikooli akadeemik Carl Ernst Heinrich Schmidt. Võib julgesti öelda, et need reisilised uurisid oma retkedel Saksamaa risti ja põiki läbi, külastasid kaevanduslinnu, põikasid igasse metallurgiatehasesse, kuhu õnnestus sisse hiilida, uurisid tee peale jäävaid kultuuriväärtusi, külastasid kloostreid, uurisid erinevaid geoloogilis-paleontoloogilisi kogusid ja kogusid ka ise ega põlanud saapaid mullaseks teha Alpides turnides. Läbitud said teed ja rajad Austrias, Šveitsis, Põhja-Itaalias.

Grewingki reisimärkmed kaevanduslinnade ja tehaste kohta, kus oli võimalus näha metallisulatustöid, on kirjutatud vapustava õhinaga, mis haarab lugejatki täielikult. Igalt tema päevikulehelt õhkub vaimustust ning adrenaliini, millega ta tervitas pisimatki uut seiklust, millega haaras kinni igast võimalusest midagi uut õppida või teada saada.

„1844, Frankfurt, 10. detsember. Pärast kaht meeldivalt veedetud päeva Dresdenis reisisin Leipzigi ja Halle (Saale) kaudu Eislebenisse, kus mind huvitas Mannsfeldi maakond oma kaevanduste ja maagisulatamisega. Oberbergrath Eckart, meie Viljandi onu, ja vend Berliinis, võtsid mind sõbralikult vastu, vihjates ka kaevurite ja sulatusahjude olemasolule selles piirkonnas. Tulemuseks oli see, et järgmised 14 päeva olin öösel kui päeval tormilisest tegutsemisest hõivatud. Käisin vasesulatustöödel Eislebeni lähistel, vasepajas Leimbachis, Friedeburgis, Sangerhausenis. Seejärel suurte soolapannide juures ja veel soolapoes. Nägin vasekaevanduspiirkonnas omalaadseid sisse vajunud auke ja šahte. Aega jäi väheseks, et kõike näha /…/“

Allikas: „Prof. Dr. C. Grewingk’s Wanderjahre 1842–1845: Aus Briefen an seinen Vater in Fellin.“

Juba aasta pärast Berliini saabumist, 1843. aasta detsembris kaitses ta Jena ülikoolis doktorikraadi uurimistööga kroomiühendite alal („Ueber Chromverbindungen“, 1843).

Esimene aktiivne vanderselliperiood sai läbi 1845. a suvel, mil Grewingk „oma põhjamaale“ naasis, et alustada tööd konservaatorina Peterburi Teaduste Akadeemia Mineraloogiamuuseumis. Selle töö käigus korrastas Grewingk erinevate rändurite poolt toodud mineraloogilisi-geoloogilisi kogusid, mis pärinesid Kesk-Aasiast, Loode-Ameerikast ja Californiast. Oma pingutuste viljana esitas ta juba järgmisel aastal akadeemiale aruanded põhjalikult ümberkorraldatud muuseumikogude kohta.

Aga hinge poolest rännumeest juba kaua nelja seina vahel kinni ei hoia ning kohe järgmisel aastal asus Grewingk taas teele. Sedakorda siis Valge mere ääres asuvasse Arhangelski linna ning sealt edasi seni teaduslikult uurimata Kanini poolsaarele. Selle retke käigus avastas ta Karjalast Äänisjärve idakaldalt ürgsed kaljujoonised, millest tuleb veidi hiljem veel juttu.

Kanini poolsaarelt naastes võttis Grewingk ette tohutu uurimistöö. Nimelt oli ta kokku kogunud kõik, mis tollal Venemaal leidus Loode-Ameerika geoloogia kohta. See materjal nõudis nüüd tema täielikku tähelepanu. Grewingk asus materjale süstemaatiliselt läbi töötama ning tulemuseks oli 1848. aastal ilmunud lühem ülevaade California piirkonna geoloogiast („Beitrag zur Kenntniss der geognostischen Beschaffenheit Californiens“) ning 1850. aastal ilmavalgust näinud üks tema olulisematest teostest, milleks oli äärmiselt põhjalik ülevaade Alaska ja Loode-Ameerika geoloogiast („Beitrag zur Kenntniss der orographischen und geognostischen Beschaffenheit der Nord-West-Küste Amerikas mit den anliegenden Inseln“). Nimetatud töös analüüsis ta peensusteni kõiki mineraloogilisi proove, mida maadeuurijad olid aastate jooksul Alaskast Peterburgi saatnud. Ta viis ennast põhjalikult kurssi artiklitega geoloogilistest ning geograafilistest uuringutest. Teos sisaldab ka kataloogi Alaska vulkaanidest ning hinnangut piirkonna vulkaanilise aktiivsuse kohta. Selle osa unikaalsus seisneb asjaolus, et Grewingk kasutab kirjeldustes ja asukohanimede määramisel maadeuurijate ja vaimulike kogutud pärismaiseid vasteid. Ta kirjeldab esmakordselt nähtusi (näiteks vase-, kivisöe- ja kullamaardlaid), mis arvatakse olevat avastatud alles pärast seda, kui ameeriklased 1867. aastal Alaska venelaste käest ostsid. Grewingki suurteosest leiame ka esmakordselt avaldatud mineraloogilised kaardid Alaska kohta ning mõned teoreetilised andmed sealsete fossiilide, vulkaanide ja Beringi maasilla kontseptsiooni kohta. Selle mastaapse töö eest omistati Grewingkile Peterburi Teaduste Akadeemia poolt kõrgetähenduslik Demidovi preemia. 2003. aastal andis Alaska ülikool selle teose ingliskeelsena uuesti välja pealkirja all „Grewingk’s geology of Alaska and the Northwest Coast of America: Contributions toward Knowledge of the Orographic and Geognostic Conditions of the Northwest Coast of America, with the Adjacent Islands“. Seda raamatut on alates 1850. aastast kolmes keeles kokku lausa 25 korda välja antud.

Vaatamata sisukale teadustööle ja kirjutamisele ei katkenud ka Grewingki reisid – kaugel sellest! 1850. aasta suvepuhkuse veetis ta Norras ja Rootsis ekskurseerides, kust ta naases arvukate uute ideede ning ettepanekutega. Aga siit edasi näib, et Grewingki elutee läheks kronoloogilises mõttes justkui veidi sassi, sest mõne aasta pärast tehtud retk Uuralitesse päädis Grewingki magistritöö (sic!) kirjutamise ja kaitsmisega. Tegemist oli riiklikult olulise uuringuga Uurali smaragdimaardlate kohta, mille eest tsaar Nikolai I talle lausa briljantsõrmuse kinkis. Siin tekib kohe õigustatud küsimus, et oot-oot, miks pidi juba filosoofiadoktori kraadiga kõrgesti austatud ja auhinnatud teadlane kirjutama magistritööd? Aga tuleb välja, et Saksamaal kaitstud doktorikraad ei maksnud tollal Venemaal midagi. Grewingkil tuli Venemaal teaduskarjääri tegemiseks oma teadmisi otsast peale tõestama asuda. Ja ega läinudki kaua aega, kui ta jõudis 1859. aastal doktorikraadi – nüüd juba teise – kaitsmiseni Tartu ülikoolis. Grewingki seekordne dissertatsioon „Geologie von Liv- und Kurland mit Inbegriff einiger angrenzenden Gebiete“ on esimene põhjalik teaduslik ja süstemaatiline ülevaade Baltimaade geoloogiast. Veelgi tähtsam on aga 1879. aastal selle juurde ilmunud Baltikumi geoloogiline kaart mõõtkavas 1 : 600 000 ja sellega kaasnev seletuskiri.

Suur töö ja vaev, kuid kahtlemata ka Grewingki katkematu huvi oma eriala vastu ning innukus teadlasena tõid talle peatselt veelgi juurde teenitud loorbereid. 1854. aastal „krooniti“ ta Moritz von Engelhardti, Hermann von Abichi ja Alexander von Schrencki mantlipärijaks – temast sai mineraloogiaprofessor Tartu ülikoolis järgnevaks 33 aastaks.

Hobi korras Eesti arheoloogia isaks

Grewingki üheks suureks huviks oli arheoloogia, eeskätt kiviaeg. Tema teeneid ka selles valdkonnas on raske üle hinnata. Kuigi tal puudus vastav haridus, oli ta ometigi silmapaistev teadlane ning valdas teadusmetoodikat. Just tema avaldas esimesed teaduslikud käsitlused Eesti arheoloogiast. Tema eestvedamisel viidi läbi esimesed väljakaevamised Kunda leiukohas. Kuid miks piirduda sellega? Grewingk oli ka kuulsate Karjala Äänisjärve kaljujooniste avastaja, millest on avaldatud tema omakäelised joonised töös „Ueber die in Granit Geritzten Bildergruppen am Ostufer des Onega-Sees“. Tema arheoloogia-alased tööd panid aluse aastakümneteks püsima jäänud nn gooti teooriale, mille kohaselt Baltikumi monumentaalsed kivikalmed rajasid siin rauaajal elanud goodid. Ja sellest kõigest rääkis ta hiljem vahetevahel ka oma loengutel Tartu ülikoolis.

Suurepärane õpetaja

Mitmed allikad ja faktid viitavad sellele, et Grewingk oli tasakaalukas mees ning kõrgesti austatud õppejõud tudengite ja kolleegide hulgas. Tema truu sõber ja kaasaegne, akadeemik Carl Ernst Heinrich Schmidt kirjeldas Grewingki elu ja tegemisi biograafilises teoses „Lebensbild des Proffessors der Mineralogie an der Universität Dorpat Dr. Constantin Grewingk“. Ta kirjeldab Grewingki kui hästi organiseeritud ning oskuslikku lektorit:

„Grewingki loengud olid selged ja kaasahaaravad, läbimõeldud ja loogiliselt üles ehitatud. Tema õpetlik ning ergutav loenguviis suutis elavat huvi tekitada ka vähem haritud ja mineraloogiast ning geoloogiast kaugetes kuulajates.“

Väikese huumoriga meenutab üks tema loengutes osalenud tollaseid tudengeid, hilisem tuntud Lätis praktiseerinud meditsiinidoktor Isidorus Brennsohn oma memuaarides:

„Mineraloogiaprofessor Grewingk esitas eksameid sooritavatele meditsiinitudengitele väga väikeseid nõudmisi. Kord aga suutis üks napsitamise poolest tuntud tudeng, kes rääkis eksamil pikalt, ilma et tal mineraloogiast vähimatki aimu oleks olnud, Grewingkilt välja pigistada märkuse: „Teie teadmised on tõesti hämmastavad! Kuid mineraloogiast teate te vaid rentslikive!“ [saksa k Rinnstein].“

Meteoriidihuvi

164 aastat tagasi, 1855. aastal (osade allikate kohaselt 1856) ilmus kohalikus ajalehes rabav uudis:

„1855. aasta 17. mai leitsakulisel pärastlõunal istus preili Beckmann elumaja trepil. Äkki nägi ta hoovis asuvate pärnade vahel kuni 20 sammu kaugusel ja kuni 1,5 meetri kõrgusel maapinnast suurt raskesti määratletavat valgust ja kuulis samal ajal nii koledat kärgatust, et ta mõlema käega näo kattis ja kummardudes ootama jäi, mis tuleb. Samas elav apteeker teadis juba, mis see võib olla, ning hakkas meteoriiti otsima.“

Apteeker Bornwasseri juhtimisel leitigi Iigaste mõisa õuelt pärnade alt kaks peotäit kivimkehi, mis toimetati Tartu ülikooli Grewingki kätte uurimiseks.

Mõned aastad hiljem teavitas Grewingk juba ise kohalikus ajalehes teisest meteoriidilangemisest:

„Sissejuhatav märkus! 27. juulil (8. augustil) kella 12.30 ajal langes Põhja-Liivimaal Kabali ja pastoraadi Pillistferi vahele kaks meteoorikivi kaaluga 17 ja 23 naela. Kergem kivi leiti Korlast, mis see läbi katuse löödi; teine ​​kaevati välja sellest punktist mõne miili kaugusel Aukoma sulaste heinaküünist. 85 versta edasi lõunasse /…/ täheldati sel ajal Awotingi nõmmel kahe meteoriidi langust ja alustati otsingut. C. Grewingk.“ (Das Inland 31, 1863)

Pilistvere sündmuse puhul arvatakse tegemist olevat meteoriidisajuga ning hilisemates aruannetes räägitakse kaheksast meteoriidist. Üles leiti neli, millele anti leiukohapõhised nimed: Aukoma (Aukamäe), Kurla, Wahhe ja Sawiauk (Saviaugu). Kurlas langenud meteoriidikild läbistas taluhoone katuse, murdis laetalasid ning mattus maasse. Lisaks langes samal aastal 21. mail (2. juunil) veel teinegi meteoriit, seekord Lätimaale (Buschlihof).

Grewingk võttis kõigi nende kolme intsidendi uuringutulemused kokku 1864. aastal avaldatud uurimistöös „Ueber die Meteoritenfälle von Pillistfer, Buschhof und Igast in Liv- und Kurland“.

Aus nimi on kallim kui kuld

Grewingki teened geoloogia valdkonnas on tema nime talletanud ajalukku mitte ainult oluliste geoloogiliste uurimistööde kaudu. Tema nimi on antud Baikali järve ühele süvaveevähi liigile ja ühele kalaliigile, neljale Siluri koralliliigile, kahele trilobiidiliigile, Ordoviitsiumi tsüstiidiliigile ning foraminifeeri- ja kohhifeeriliigile. Lisaks on tema järgi nimetatud liustik ja järv Alaskal Kachemak Bay State Parkis, aga ka Grewingki oja ja org samas pargis ning tänav Kaschemackis.

Algselt nimetati Grewingki vulkaaniks ka üks 1883. aastal Aleuutides merest kerkinud vulkaaniline saareke. Kõrgust oli sellel tossutajal parematel aegadel kuni 150 meetrit üle merepinna ning tegutsemisindu jätkus lausa 11 aastaks. Paraku sai see aktivist hiljem ümber nimetatud Tule Saareks (Fire Island), aga kirjanduses on ta tuntud ka kui Uus-Bogoslof.

Grewingk oli vähemalt seitsme tunnustatud seltsi auliige (sh nt Londoni Kuninglik Ajalooselts, Õpetatud Eesti Selts), kuid kuulus ka korrespondentliikme või lihtliikmena paljudesse (kokku 11) erialaühingutesse ja seltsidesse. Grewingk oli Kiievi ülikooli auliige.

Grewingk lahkus siit ilmast 30. (vkj 18.) juunil 1887. aastal 68-aastasena, täis teadmisjanu ning tegutsemisindu. Selle tõestuseks on vaid paar päeva enne surma tehtud parandused pooleli olnud uurimistöös ning mitmed pooleli jäänud eeluuringud, tulemuste töötlused ning vaatlustejadad. Grewingki võime luua piinliku detailsuseni korda ning süsteemi teaduslikes andmetes, kogudes, teiste uurijate poolt kogutud välitöö materjalides on harukordne. Tema korrastatud muuseumikogud on tänaseni kogu maailmas eeskujuks kataloogide loogilise ülesehituse ning süstemaatika poolest. Grewingk oli hingelt läbinisti avastaja ja maailmarändur. Superkangelasena oleks tema supervõime olnud loogika – üksinda süsteemi ja korra loomine seal, kus mõnes teises olukorras oleks olnud aastateks tööd tervetele teadlaste armeele. Grewingk on maetud Tartusse Raadi kalmistule.

Biograafia

Caspar Andreas Constantin von Grewingk
14./2.01.1819 – 30./18.06.1887

1819 – sündis Viljandi maakohtuadvokaadi ja linnasekretäri pojana
1837 – lõpetas Tartu Gümnaasiumi ja asus õppima Tartu Ülikoolis. Samal aastal rändas Alexander Lehmanni abilisena Novaja Zemljale koos Karl Ernst von Baeriga
1838 – reisis taas koos Alexander Lehmanniga Lõuna-Soome ja Suursaarele, kus tutvus ja töötas ka koos Karl Ernst von Baeriga
1840 – sai kuldmedali mineraloogia-alase üliõpilastöö eest „Metallioksiidide ja orgaaniliste ainete sadestamine söega“
1842 – kaitses tööd „Mitcherlichi õpetus homoöomorfidmost ja selle mõjust mineraloogiale“ ning sai filosoofiakandidaadi kraadi mineraloogia alal
1842 - 1845 – töötas Berliini ülikoolis, muuhulgas ekskureeris Carl Ernst Heinrich Schmidtiga Saksamaa lõunaosas, Šveitsis, Põhja-Itaalias, külastas liustike Alpides
1843 – sai Jena ülikoolis filosoofiadoktori kraadi uurimistöö eest kroomi ühendite alal
1843 - 1844 – töötas Freibergi Mäeakadeemias
1844 – võttis ette geoloogilise uurimisreisi Reini ümbrusesse
1846 – asus tööle Peterburi Teaduste Akadeemia Mineraloogiamuuseumi konservaatorina 
1848 – reisis Olonetsi ja Arhangelski kubermangus, jõudes Põhja-Jäämereni ja külastas seni uurimata Kanini poolsaart. Samal aastal avastas ka Äänisjärve idakalda kaljujoonised
1850 – tegi geoloogilise reisi Rootsi ja Norrasse
1854 – kaitses Peterburi ülikoolis uuesti magistrikraadi Uurali smaragdimaardlate kohta, mille eest pälvis tsaar Nikolailt briljantsõrmuse
1852 - 1854 – sai täiendava ülesande töötada ka Peterburi Mäeinseneride Korpuse raamatukoguhoidjana
1854 - 1887 – Tartu Ülikooli mineraloogia professor
1855 - 1861 – viis läbi mitmeid ekspeditsioone tollasel Liivimaal, mille tulemusena valmis põhjalik uurimus Liivi- ja Kuramaa geoloogiast koos selle juurde kuuluva geoloogilise kaardiga
1859 – kaitses uuesti doktorikraadi Tartu Ülikoolis
1884 – avaldas Baltimaade esimese arheoloogilise kaardi
1887 – rajati tema eestvõttel Kassitoomele geoloogiline näidisprofiil, mis ei ole tänaseks säilinud
1887 – suri 30. juunil Tartus ning maeti Tartu Raadi kalmistule

Kasutatud kirjandus

• Kaavere, V., 1992. „Baer“, Tartu Ülikooli trükikoda, lk 53.
• Isomorphism (crystallography). Wikipedia. Kasutatud 02.09.2020.
• Schmidt, C., 1887. „Lebensbild des Professors der Mineralogie an der Universität Dorpat Dr. Constantin Grewingk“. Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, Band XIII. Tartu, Laakmann’s Buck- und Steindruckerei, 66 lk.
• Nina Kossman (koduleht). Kasutatud: 01.09.2020. 
• Valter. L., 2018. „Läänemeresoome tulemised“. Muinasaja teadus 28. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 26
• Alaska Volcano Observatory (koduleht). U.S. Geological Survey, kasutatud 03.09.2020. 
• Grewingk, C., 2003. „Grewingk's Geology of Alaska and the Northwest Coast of America: Contributions Toward Knowledge of the Orographic and Geognostic Condition of the Northwest Coast of America, with
• the Adjacent Islands“, Falk, M.W. (ed). Fairbanks: University of Alaska Press, 242 lk. 

Autor

Toimetanud Aivo Averin