Igavesti noor professor

Iga kooliaasta esimesel päeval korrastavad vastsed tudengid Hendriku kalmu, see on osa traditsioonist. Hendrik Bekkeri nime kannab ka auditoorium Tartus Vanemuise 46 õppehoones. Ent Hendrik Bekker oli mõnevõrra enam kui üks kalm, üks traditsioon ja üks auditoorium.

Esimene mees

Hendrik Bekker oli teerajaja ja suunanäitaja Eesti geoloogiamaastikul päris mitmes mõttes. Esmalt oli ta muidugi kõige esimene eesti rahvusest geoloogiaprofessor Tartu ülikoolis. Erakorraliseks professoriks valiti ta Tartu ülikoolis 1924. aastal. Seda tiitlit sai ta kanda vaevalt üle aasta, enne kui ta vaid 33-aastasena 1925. aasta 22. juunil raske haiguse tagajärjel suri. Kuid sellele vaatamata on tema panus Eesti Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ladestute stratigraafilises uurimises ja kivististe kirjeldamises märkimisväärne.

Peale edukat doktoriväitekirja kaitsmist 14. novembril 1921. aastal Londonis ja vaid mõni kuu hiljem (1922. aasta veebruaris) habilitatsiooniloengu tegemist, sai Bekker dotsendi kutse ning kinnitati sama aasta märtsis Tartu ülikooli dotsendiks ning geoloogia kabineti juhatajaks. Siit aga tuleb kohe otsa veel üks „esimene“, nimelt hakkas ta esimesena Eesti ajaloos lugema geoloogia aineid eesti keeles, ja enamgi veel – tema esimeseks ja märgiliseks loenguks oli „Kodumaa geoloogia“, millist varemalt ei olnudki loetud.

Ta oli esimene, kes võttis kasutusele uusi eestikeelseid oskussõnu geoloogilisse terminoloogiasse. Meile tänapäeval nii tavapärastena tunduvad sõnad nagu ladekond, ladestu, ladestik, lade, vöö, kivim, kivistis, juhtkivistis, aegkond, ajastu, ajastik, iga, välde, tootsad kihid ja murrang – need kõik võttis esmakordselt kasutusele Bekker. Oma uudissõnu arendas ta koos tuntud Eesti filoloogi Johannes Voldemar Veskiga.

Sellist esimene-olemise nimekirja võib Bekkeri puhul veelgi täiendada. Näiteks avastas ta 1920. aastal uurimisretke käigus Võrumaalt suure klaasiliiva leiukoha. Tegemist on nüüdseks muidugi väga tuntud turistiatraktsiooniga, nn Piusa koobastega. Need koopad ongi tegelikult Bekkeri avastatud klaasiliiva maardla kaevandamise tulemus – omaaegsed kaevanduskäigud. Kaevandustegevus Piusal sai kogunisti nii suure hoo sisse, et Piusale ehitati 1930. aastal kitsarööpmeline raudtee, mis otse koopasse sisse sõitis. Maa-alune kaevandamine toimus Piusal kuni 1966. aastani. Peale seda liikus kaevandamine avakarjääri ning kestis kuni 1976. aastani. 

Nagu õpetaja ees, nii õpilased järel

Hendrik Bekkeri õpilasteks olid sellised hilisemad geoloogialegendid, nagu Armin Öpik ja Karl Orviku ning hilisem väga kuulus botaanik Teodor Lippmaa. Nendesamade tudengitega – Öpiku, Orviku ja Lippmaaga – käis Bekker ka õppepraktikal ja hiljem detailsematel uurimistöödel Irboskas, millest samuti valmis sisukas ja heatasemeline uurimistöö „Devon Irboska ümbruses, stratigraafia, fauna ja paleogeograafia“.

Teodor Lippmaa  auks püstitati 1982. aastal uhke monument Tartu ülikooli botaanikaaeda – aia keskel oleva künka kõige kõrgemasse tippu. Aga ega teisedki poisid oma saavutuste poolest maha jäänud. Armin Öpikust sai vaieldamatult kõige tuntum eesti soost paleontoloog kogu maailmas. Karl Orviku tohutud teened geoloogiateaduses ja hariduse edendajana tõid talle akadeemiku tiitli ning nominatsiooni Eesti 20. sajandi 100 suurkuju hulka.

Võib õigustatult öelda, et Bekker on vaieldamatult üks legendaarsemaid tegelasi Eesti geoloogide hulgas. Kes julgeks sellele vastu vaielda? Ei ole ilmselt ka täna, 95 aastat pärast tema surma, ühtegi tudengihakatist, kes ei teaks, mis mees oli Hendik Bekker.

Määramatult suure austuse ja lugupidamise märgiks on hilisemad paleontoloogid, need, kes tulid hiljem mööda tema tallatud rada, tema nime järgi nimetanud kaks brahhiopoodiperekonda (Bekkerella Reed, 1936; Bekkeromena Rõõmusoks, 1963), ühe nautiloiidi liigi (Nybyoceras bekkeri Troedsson, 1926), kolm brahhiopoodi liiki (Leptoptilum bekkeri Öpik, 1930; Rafinesquina bekkeri Öpik, 1930; Elsaella bekkeri Rosenstein, 1943), ühe graptoliidi (Climacograptus bekkeri Öpik, 1927), ühe skolekodondi (Eunicites bekkeri Öpik, 1927), ühe rugoosiliigi (Kodonophyllum bekkeri Kaljo, 1957), ühe trilobiidiliigi (Estoniops bekkeri Männil, 1958) ja ühe stromatoporaadi (Stromatopora bekkeri Nestor, 1966).

Aga ta on ka ise üht-teist nimetanud, näiteks andis ta nime Ordoviitsiumi ladestu Aseri lademele. Kivististe uurimise ja määramise juurde tulles on Bekker tegelikult ka esimene eestlasest paleontoloog. Eriti olulised on tema tööd Kukruse lademe (lade, millest pärineb meie põlevkivi kukersiit) kirjeldamisel nii stratigraafilises võtmes kui ka fossiilse materjali osas. Tänini kehtivad tema poolt määratud ja nimetatud seitsme uue sammallooma, üheksa brahhiopoodi, kahe karbi ja ühe vetika liigid.  

Kõva sõna

„Järvedesse kogub alalõpmata sademeid. Need võivad olla esiteks surnud organismuste jätised, teiseks jõgedest, ojadest, allikatest ja sademete veest järve kantud materjal, nagu savi, liiv, muda, kruus. Kõigi nende sademete kogumine aastatuhandete jooksul mõjub möödapääsemata selleks, et järv lõpuks kaob.“

Allikas: Lõppsõna Bekkeri 1919. aastal trükitud teosest „Otepää künklise moräänmaastiku geomorfoloogiline kirjeldus ja järvede tekkimine selles maastikus“

„Kui oletada, et füüsikalised tegurid, mis maakera koore kallal tegevuses, teda ühel kohal hävitades, et teisal sellest materjaalist uuesti ehitada, maakera algusest saadik sarnased praegustele olid, siis võib sinisavi meres leiduvate kontinentaal~ilade hulka arvata. Uuemate merede merede uurimisel leiti sademeid, milledest sinisavi sarnased kihid võiksid tekkida 200–5000 m, üksikutel juhtumistel 7000 m sügavusel.“

Allikas: Väljavõte Bekkeri tudengipõlve teosest (1919. a) „Paeseina profiil Martsal“.

 

Läbinisti õpetaja

Bekkeri tee pedagoogina algas ilmselt juba tudengipõlves, kui ta 1917. aasta suvel elatise teenimise eesmärgil töötas lühikest aega koduõpetajana ühes Toila kandi talus. Muidugi tegi ta guvernanditöö kõrvalt ka uurimisretki mere äärde, kogus kivistisi põlevkivi kihtidest ja alustas ka nende määramisega. Need uurimused vormistas ta hiljem venekeelse tööna „Esialgsed andmed Bryozoa’de fauna kohta Kukruse horisondis Eestimaal“, mille eest sai 1919. aastal kandidaadi kraadi.

1918. aasta sügisel asus ta taas elatise teenimise eesmärgil tööle – sedakorda Põltsamaa reaalgümnaasiumisse, kus töötas detsembri alguseni meeletu koormusega, 34–38 tundi nädalas. Ta õpetas näiteks kodumaa tundmist, loodusteadusi ja isegi füüsikat. Keerulise sõjalise olukorra tõttu siirdus ta vahepeal lühikestele sõjalistele õppustele, et võtta osa vabadussõjast Kalevlaste maleva koosseisus. Rindele teda aga ei lubatud ja vabastati malevast tervislikel põhjustel.

1919. aastal aga määrati ta juba ainuvõimaliku isikuna Tartu ülikooli mineraloogia ja geoloogia kabineti juhatajaks, kuid taas sai ta lühikest aega töötada lisaks ka Treffneri gümnaasiumi õpetajana. Siit edasi sammus Bekker üha kindlamaid ja kaugemaid geoloogilisi radu mööda. Järgmise kolme aasta vältel käis ta kolm korda Londonis, kus kuulas loenguid Imperial College’is ning kirjutas valmis ja ka kaitses 1921. aastal oma doktorivälitekirja teemal „The Kuckers Stage of the Ordovician rocks NE Estonia“. See andis võimaluse hakata lugema aineid Tartu ülikoolis.

Lisaks – veel üks esimene – Bekker on kirjutanud esimese (ja seni ainukese) eestikeelse ajaloolise geoloogia õpiku „Ajaloolise geoloogia õpperaamat“ (1923).

Bekker sisustas Taru ülikooli Aia (nüüd Vanemuise) tänava õppehoones geoloogia muuseumi ja rajas seal Eesti aluspõhja geoloogia vaatekogu.

Kordumatu Bekker

Bekkeri mälestuse jäädvustamiseks püstitasid õppejõud ja üliõpilased geoloogia kateedri 150. aastapäeva künnisel 1970. aasta septembris tema hauale Tartus Puiestee tänava äärsel Jaani kalmistul hauakivi 1944. aastal sõjapäevil purunenud tahvli asemele.

Geoloogia auditoorium, kus Hendrik Bekker pidas oma esimesed loengud, nimetati ülikooli 350. aastapäeva puhul 1982. aastal temanimeliseks, mida sellest ajast alates tähistab Kaarma dolomiidist tahvel.

Sügisel 1989 seati samas üles Tartu kunstniku Ilmar Malini õlimaal H. Bekkeri portreega tema Eesti geoloogilise ülevaatekaardi foonil.

1974. aastal avas Eesti Looduskaitse Selts Pühajärve lähistel Poslovitsa talus mälestustahvli loodusteaduste doktoritele Hendrik Bekkerile ja Aleksander Audovale, kes selles talus aastatel 1918–1919 peatudes ja Pühajärve ning selle lähiümbrust uurides panid aluse esimesele (oh üllatust!) komplekssele loodusuurimisele Eestis.

Hendrik Bekker suri 33-aastasena 22. juunil 1925 Tartus.

Bekker oli igas mõttes kordumatu. Tema lühike, aga see-eest tihedalt elatud elu sisaldas rohkelt märgilisi verstaposte ja uusi algusi. Olulisim on aga vast see, et noorel Eesti Vabariigil oli kohe oma algusaastatel n-ö „varnast võtta“ noor teotahteline ja ambitsioonikas teadlane, kes aitas rahvusülikoolil üle võtta teatepulga möödunud aastakümnete geoloogiaprofessorite „raskekahurväelt“ ja viia see näiliselt mängeldes uude aega – Eesti aega, kus tegutseti küll minevikupärandit austades, aga juba eesti keeles ja Eesti meeles.

Just sellisena on Hendrik Bekker ennast ka ajalukku ja toonastele fotodele jäädvustanud – võibolla pisut nukrameelne, aga igavesest ajast igavesti noor professor.  

 

Biograafia

1903 – alustas õpinguid Tartu poeglaste gümnaasiumis
1904 – jätkas õpinguid Tartu Aleksandri gümnaasiumis
1912–17 – õppis Tartu ülikoolis loodusteadust, spetsialiseerudes geoloogiale
1917–18 – töötas ülikoolis, 1918. aastal uuris koos A. Audovaga Pühajärve
1918 – töötas veidi aega Põltsamaal keskkooliõpetajana, samal aastal lõpetas Tartu ülikooli stuudiumi kandidaadi astmega. Lõpetamise järgselt määrati geoloogia kabineti nooremaks assistendiks
1919 – töötas mõnda aega õpetajana ühendatud Treffneri ja Aleksandri gümnaasiumis, saadeti Tartu ülikooli stipendiaadina Londonisse, kus viibis kolmel korral aastatel 1919–21
1920 – avastas Piusa klaasiliiva leiukoha
1922 – määrati Tartu ülikooli geoloogiakateedri juhatajaks, sai dotsendi kutse
1923 – ilmus trükis „Andmed Pühajärve uurimisest, I“
1924 – kaitses Londonis doktorikraadi, samal aastal 23. mail määrati Tartu ülikooli erakorraliseks professoriks geoloogia ja paleontoloogia alal. Samal aastal algatas sarja „Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi Toimetused“
1923–25 – oli Looduseuurijate Seltsi sekretär ja osales Eesti Kodu-uurimise Seltsi kodumaa tundmaõppimise toimkonnas
1925 – suri 22. juunil Tartus ning on maetud Tartu Uus-Jaani kalmistule

Kirjandusviited:

• Bekker, H., 1919. New Bryozoa from the Kuckers Stage in Esthonia. In: Ann. and Mag. of Nat. History. Ser. 9. Vol. 4, N 23, p. 327–335.
• Bekker, H., 1919. „Paeseina profiil Martsal. Eesti paeseina geoloogiline ülevaade“. Odamees kirjastus, 24 lk.
• Bekker, H., 1921. The Kuckers Stage of the Ordovician rocks of NE Estonia. In: Acta et Comment. Univ. Dorpatensis. A, II. 1. 92 p.
• Bekker, H., 1923. a. Ajaloolise geoloogia õpperaamat. Tartu: K/ü „Loodus“, 112 lk.
• Bekker, H., 1924. a. Devon Irboska ümbruses, stratigraafia, fauna ja paleogeograafia. Rmt.: Eesti Loodusteaduse arhiiv. Seeria I, kd. 10, 55 lk.
• Rõõmusoks, A., 1992. „Esimene Eesti geoloogiaprofessor Hendrik Bekker“. Tartu Ülikooli Toimetised 956, lk 3–14.
• SARV: Eesti geokogude infosüsteem
  

Autorid

Kairi Põldsaar
geoloog
Tartu Ülikooli geoloogia osakond

Aivo Averin
Eesti Geoloogi toimetaja

Toimetanud Sander Olo