Kivimäe kuningas

Selle aastatuhande varasemat sorti aasta ühel lörtsisel päeval askeldasin ma võrdlemisi noore geoloogiatudengina Tartu ülikooli Vanemuise tänava õppehoone geoloogia instituudi laboris. Ülesandeks oli teostada lõimiseanalüüsi maantee muldkeha pinnaseproovidele, mis TÜ geoloogia instituudi laborisse teimimisele olid toodud. Minu jaoks oli tegemist igakülgselt win-win olukorraga, sest ühest küljest sain üle korrata 2. kursusel läbitud aine sedimentoloogia praktikumides õpitut, lihvida oskusi peagi ees ootava baka lõputöö üsna sarnaseks laborikatsumuseks ning kõigele lisaks tahtis üks siinkohal saladuseks jääv Tartu (sic!) ehitusgeoloogia firma mulle selle lusti eest ka taskuraha maksta!

See võis olla toonase laborisessiooni teine või kolmas õhtu. Geoloogia instituudis oli õppetöö lõppenud, maad oli võtnud rahu ja vaikus. Siit-sealt kostus kabinettidest üksikuid summutatud köhatusi või vaikset jutukõma. Olin parasjagu kuivatuskapi proovidest kenasti tühjaks laadinud ning valmistusin kuivatatud materjali sõelumiseks, kui mind segati.

Minuga soovis vestelda vanahärra, kes oli labori servas paiknenud pimikust (nooremale rahvale teadmiseks: pimik = fotolabor) vargsi välja hiilinud. Sotsiaalse suhtluse vastu polnud mul pärast tunnikest laboris üksi nohisemist midagi, seda enam, et ma väga hästi teadsin, kes see vanahärra on, kes mind kõnetas... Heakene küll, vestleme.

Meie „vestlus“ kulges võrdlemisi üheteljeliselt – tema rääkis ja mina kuulasin. Sobivates kohtades poetasin üks-kaks sõna sekka, muidu peamiselt noogutasin. Meie esimene kohtumine päädis jutustusega, mis mulle tugevalt hingesoppi on jäänud ja sealt end aeg-ajalt meelde tuletab. Jutustus sellest, kuidas noor ENSV geoloogiatudeng Arvo varastel 1950-ndatel metsikus Siberis sotsialistlikule kodumaale järjekordse hädavajaliku maagi otsinguretkel kohtas kuskil pärapõrgus täiesti juhuslikult üht eidekest, kes – aru saades, et tegemist on teise eestlasega, – puhkes puhtas eesti keeles nutma: „Oh, pojakene...“ Arusaadavalt ei olnud eideke maagiotsingul, vaid lihtsalt üks juhuslik kohatu neist „õnnelikest“ küüditatutest, kes olid suutnud endal kümme Siberi-aastat veel elu sees hoida.

Vanahärra rääkis seda lugu nutvast eidekesest ja järgmisel hetkel olid ka tema enda silmad veekalkvel. Ehkki see lugu oli ka jutustamishetkel ühtemoodi nii ilus kui kurb, lisaks kõigele ka üdini inimlik, tundsin noore ja elu vähe kogenud nolgina tol hetkel, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Näha vana meest nutmas... Peitsin pilgu maha, ühmasin midagi omast arust viisakat ja tulin tulema. Maha jäid labor, sõelu ootavad proovid ja melanhoolne vanahärra. Juba järgmisel päeval suhtlesime jälle ja edaspidi suutsin olla mõnevõrra pädevam. Aga selline ta oli, see minu esimene silmast silma kohtumine ühe Eesti geoloogia suure legendi – Profiga.

Gustav Adolfi Gümnaasium – Suurte geoloogide taimelava

Gustav Adolfi Gümnaasium ja tema eellased (Tallinna kubermangu gümnaasium, Tallinna Nikolai I Gümnaasium) on andnud Eesti geoloogiateaduse arengusse märkimisväärse panuse. Carl Friedrich Schmidt ja Artur Luha on kaks silmapaistvaimat teadlast, kes esindavad üks 19. sajandi keskpaiga ja teine 20. sajandi algupoole GAG-ikaid. II maailmasõja järgses teadusalases segadikus sekkusid aga resoluutselt hiljutised GALR-ikad – Valdar Jaanusson, Ralf Männil, Arvo Rõõmusoks, Ago Aaloe ja Dimitri Kaljo, kes kujundasid hiljem paljuski Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli geoloogia kateedri ja Eesti geoloogiateaduse üleüldise käekäigu. Kui Jaanusson ja Männil olid kooli lõpetanud, sai loodusteadusliku ringi eestvedajaks Arvo Rõõmusoks.

Edasi ülikooli

Pärast keskkooli lõpetamist oli enesestmõistetav astumine Tartu Ülikooli geoloogia osakonda. Lõpetanud geoloogia osakonna 1952. aastal, jäi ta sinna kogu eluks: 1952–1956 vanemõpetaja, 1956–1968 dotsent, 1969–1993 professor ja seejärel emeriitprofessor. Aastatel 1960–1988 oli ta geoloogia kateedri juhataja ja 1969–1972 selle kõrvalt ka bioloogia-geograafia teaduskonna dekaan. Arvo Rõõmusoks on kõige pikema staažiga õppejõud ülikooli geoloogia kateedri 200-aastases ajaloos. Tervelt 40 lendu ülikooli lõpetanud geolooge võivad end uhkusega professor Rõõmusoksa õpilasteks pidada. Arvo Rõõmusoks, oma kursusekaaslastele ja sõpradele Avohh, varasematele tudengitele Rõõm ja hilisematele Prof, oli suurepärane lektor, tema paleontoloogia, ajaloolise geoloogia, Eesti aluspõhja geoloogia ja geoloogia ajaloo loengud olid hästi jälgitavad ja selged. Tudengitele mõjus ta alati väärikana ja sisendas mõningast aukartust. Teda austati ja temast peeti lugu.

Õppetöö kõrvalt valmisid kandidaaditöö Kukruse lademe stratigraafiast (1954) ja doktoritöö Põhja-Eesti Ordoviitsiumi stratigraafiast (kaitsmine 1967), hulgaliselt artikleid ja mitu monograafiat. Siinjuures on imetlusväärne, et kandidaadikraadi kaitses ta vaid kaks ja pool aastat pärast ülikooli lõpetamist. Rõõmusoksa põhiliseks uurimisobjektiks oli Ordoviitsiumi, eriti Kesk-Ordoviitsiumi stratigraafia ja fauna, põhiliselt käsijalgsed (brahhiopoodid). Neljaköitelisest rohkem kui 1200 leheküljelisest doktoritöö käsikirjast ilmus 1970. aastal monograafiana vaid selle esimene osa, millest sai kohe vajalik käsiraamat kolleegidele. 1983. aastal lisandus väga kompaktne ja ülevaatlik „Eesti aluspõhja geoloogia“ ja 2004. aastal monograafia Põhja-Eesti Ordoviitsiumi strofomeniidsetest brahhiopoodidest. Suur osa Rõõmusoksa uurimustest on pühendatud teaduse ajaloole, eriti geoloogiateaduse arengule Tartu ülikoolis ja sellega seotud isikutele. Siia võib lisada veel mitu tudengitele mõeldud õpikut, nagu näiteks Herbert Viidinguga kahasse kirjutatud „Üldine geoloogia“, millest ainuüksi 1960-ndatel aastatel ilmus kolm trükki.

Viljaka teadusliku ja pedagoogilise tegevuse eest on A. Rõõmusoksa tunnustatud K. E. von Baeri medaliga (1980) ja Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2001). Rõõmusoks oli mitme välismaa geoloogia ja paleontoloogia seltsi liige ning 2002. aastal valisid tänulikud õpilased ja kolleegid professor Arvo Rõõmusoksa ka Eesti Geoloogia Seltsi auliikmeks.

Teede ristmikul

Profi elutee ei olnud üksnes pärituult ja allamäge tirr hästiõlitatud rattal. See sisaldas ka raskeid valikuid ja pöördelisi hetki.

Peagi pärast ülikooli lõppu seisis Arvo Rõõmusoks raske valiku ees. Süda ihkas kodusesse Tallinnasse, Teaduste Akadeemiasse, kus ootasid ees mitmed vanad sõbrad GALR-i päevadelt ja head võimalused teadust teha. Ometigi kaalus vaekausid üles ettepanek panna oma õlg alla Tartu Ülikooli geoloogia kateedri ülesehitustööl. Rõõm jäi Tartusse. Ilmselt valik, mida ta nii mõnelgi elu kibedal hetkel kahetses, ent võitjateks selles mängus olid mitu põlvkonda geolooge, kes Tartu Ülikooli sammaste vahelt ellu astusid ning Profi õpetatut edasi viisid.

1970-ndate keskel opereeriti Profil ajukasvaja. See murdeline sündmus muutis nii mõndagi tema elus ja ilmselt pani paratamatult mõtlema, et lõppjaam on kohe siinsamas. Ometigi osutus, et kirurgid olid teinud head tööd ning ehkki kaasnes mõningaid tagasilööke mäluga ning ka haigusaegne sisekaemus oli teinud oma töö, jätkas Prof aktiivset tööd 1993. aastani, mil temast sai emeriitprofessor. Aga ka siis jätkas ta oma tööd, külastades TÜ Geoloogia instituuti regulaarselt, mille tunnistajaks ka mina oma ülikooliaastatel olin.

Arvo Rõõmusoks lahkus lõplikult meie juurest 26. novembril 2010. Tema põrm puistati tuhana Elva jõkke tema maakodu lähistel Peedul.

Lõpetuseks

Arvo Rõõmusoksa aeg siinpoolsuses oli kingitus Eesti geoloogiale. Teadustöös oli ta viljakas ja üsna mastaapne, kuid suutis vajadusel ka mahukad teemad konspektiivselt kokku võtta, mida tõendab hästi 1983. aastal ilmunud raamat „Eesti aluspõhja geoloogia“, mis on olnud üheks oluliseks „aluspõhja-aabitsaks“ rohkem kui kolmekümne aastakäigu geoloogiatudengitele. Tema selged ja hästi jälgitavad loengud olid tudengitele näiteks sellest, kuidas üht ainet peab õpetama.

Minu äiapapal, kah Arvol, oli au eelmise sajandi seitsmekümnendatel Profi käe all Tartu Ülikooli geoloogia kateedris studeerida. Kord, kui meil ühe tavapärase saunaõhtu harjumuspärases filosofeerimisvoorus Prof jutuks tuli, sõnas ta minu arvates kuldsed sõnad, mis hästi Profi olemuse õpetajana kokku võtavad: „Lisaks sellele, kuidas saada geoloogiks, õpetas ta meid ka, kuidas olla härrasmees.“

Ehk see oligi see eriline „ekstra“, mis teda teistest hästi oma ainet valdavatest õppejõududest eristas? See oli see miski, mis lummas ka mind, kui kuulasin tema juttu Siberis kohatud Eesti eidekesest. See oli see „miski“, mis mind Profi silmis pisaraid nähes kohmetuma pani. See pidi olema tõesti see tema eriline „miski“, mis tema õpilased teda austama ja armastama ning mind põgenema sundis, sest fraasis „Oi, pojakene...“ tundsin ma tol hetkel paraku ära iseend...

Selles fraasis kumas läbi igatsus Siberi avaruste ja kadunud nooruse järgi, selles fraasis olid tema sõbrad ja Kadaka paemurd. Sealsamas oli ka tema ise, just nii nagu ma teda oma vaimusilmas ette kujutan – Kivimäe kuningas.

Biograafia

17.01.1928-26.11.2010

1928 – sündis 17. jaanuaril Tallinnas
1942 – lõpetas Kivimäe algkooli
1947 – lõpetas Tallinna 1. keskkooli
1952 – lõpetas Tartu ülikooli geoloogia osakonna
1952-56 – oli Tartu ülikooli geoloogiakateedri vanemõpetaja
1954 – kaitses geoloogia-mineraloogia kandidaadi kraadi Tartu ülikoolis
1968 – omistati geoloogia-mineraloogia doktorikraad (Moskva)
1956-68 – töötas Tartu ülikoolis dotsendina
1960-88 – Tartu ülikooli geoloogiakateedri juhataja
1969-72 – bioloogia-geograafiateaduskonna dekaan
1969-93 – Tartu ülikooli professor, alate 1993. aastast emeriitprofessor
1970 – ilmus monograafia Viru seeria stratigraafiast
1980 – omistati K. E. von Baeri medal
1983 – ilmus monograafia „Eesti aluspõhja geoloogia"
2001 - omistati Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenemärk
2010 – suri 26. novembril Tartus

Kasutatud kirjandus

• Aaloe, A. (2015). G.A.L.R.-ist võrsunud kvartett EGEOS bülletään 9/15. Eesti Geoloogia Selts, Tallinn.
• Ainsaar, L., Isakar, M., Kaljo, D., Meidla, T., Puura, I. (2003). Arvo Rõõmusoks – 75. Tartu Ülikooli geoloogia instituut, Tartu.
• Kalju Nagel - Kunst
  
• SARV: Eesti geokogude infosüsteem

Autor

Aivo Averin
Eesti Geoloogi toimetaja

Erilised tänud: Anne Põldvere

Toimetanud Kairi Põldsaar ja Sander Olo