Geoloogid vallutasid Käbliku

Geoloogide suvepäevadele juba traditsiooniks saanud ilus ilm võttis geoloogid vastu ka sel korral. Seda paljudele jõulufilmist „Eija jõulud Tondikakul“ tuttavaks saanud Käblikul. Kõigepealt korrastati ridu ja mõned ettenägelikumad vaatasid üle/seadsid üles oma ööbimispaiga. Umbes kell 12 (ohtra akadeemilise lisandiga) haaras ürituse ohjad vastne Eesti Geoloogia Seltsi president Erik Puura, kes ses ametis küll üsna vähekogenenuna kõneles oma lühikeses tervituskõnes täitsa tublilt ja võrdlemisi loogiliselt. Pärast Käbliku talu peremehe kiiret 20-minutilist kaheminutiloengut Käbliku talu kirkast 36-aastasest ajaloost, mil sai selgeks, milliselt raielangilt iga meid tervitav palk on raiutud ning mis värk selle rookatusega täpsesti ja nii õigupoolest on ning mida arvata PRIA-st nii üleüldiselt, anti suvepäevadel osalejatele lõpuks peakorraldaja Ene Jürjensi poolt kiired osalemisjuhised ja hakkas pihta!

Kõigepealt söödeti kõigil kõhud täis. Mis võiks ühte keskmiselt palavasse suvekeskpäeva paremini sobida kui maitsev seljanka! See supp on liht-puht-naturaalselt ja kuidagi märkamatult viimastel aastatel geoloogide suvepäevade traditsiooniliseks „avaampsuks“ saanud. Kuid kohemaid asuti ka teisi programmilisi päevakorrapunkte täitma. Käbliku pruulikoda oli avatud ning esimene vahetus õlleturiste vupsas sisse. Toimus pruulikoja ekskursioon ja õlle degusteerimine koos pruulmeistri asjakohaste selgituste ning turistide poolt genereeritud küsimuste-vastuste vooruga. Iga natukese aja tagant käisid mõned ekskursandid õues värsket õhku hingamas ning nende rõõmus-säravatest silmadest ja ladusast kõnepruugist võis hoomata, et kõige selle, mis parasjagu toimus pruulikoja seinte vahel, võib kokku võtta üsna ainoperviklikult – oo võimas aur! Aga asjad lappama ei läinud – tunniajaseks plaanitud ekskursioon venis lõpuks kõigest ainult kahetunniseks ...

Samal ajal toimus aga kahe pop-up näituse avamine: esmalt esitleti Anne Põldvere liivade kogu (eripalgelised liivad üle maailma), mis oli suudetud suvepäevadeks Tartu Ülikooli loodusmuuseumi kaitsvate seinte vahelt Käblikule toimetada, seejärel avas oma näituse Peeter Paaver, kes on geoloogiascene’st viimastel aastatel rahvusvaheliselt kindlasti enim auhinnatud fotograaf. Peeter oli suvepäevadeks kokku pannud 10-fotolise näituse, mis sisaldas geoloogiat, aga ka suht vabas mõõtmes valitud noppeid maailma suurlinnadest ja kõrbemaastikest Eesti külatanumateni.

Kui umbes nii kella kaheks oli selgunud, et ega sealt pruulikojast niipea keegi veel vabatahtlikult välja ei tule, anti start geoloogilisele mitmevõistlusele, kus osaleda soovijatest moodustati „kolmeks loe“ meetodil kolm esmapilgul võrdlemisi võrdset võistkonda, kes asusid mitmevõistluses omi piike murdma. Väljakutsed olid traditsiooniliselt mitmekesised. Sel aastal keegi otseselt „kiva loopima“ ei hakanud, nagu juhtus kärniheites suvepäevadel Arbaveres aastakene tagasi, kuid omajagu vintsutusi ja väljakutseid ootas osalejaid ees ka selleaastasel geoloogilisel mitmevõistlusel.

Peakohtunik Siim Nirgi oli kokku pannud korraliku takistusraja, mille esimeseks tõkkeks oli „Väljasuremine“. Artikli sissejuhatuses sai seda teemat ka põgusalt tutvustatud, seega laiemat tutvustamist ei vaja. Maapinnale olid fotodena laiali laotatud erinevad elukad, seadeldised, äriühingud ja muu säärane kraam ning võistkondadel paluti neist koostada võimlikult täpne kronoloogiline aegrida. Sel ajal kui Siim eht-humboldilikult (kes matsu ei jaga, siis siinkohal igale geoloogile kohustuslik lugemissoovitus Daniel Kehlmanni „Maailma mõõtmine“) järgmise ülesande ülesseadmisega pusis, loeti võistluste „staabis“ juba punkte. Punktiarvestuse eest hoolitses kohtunikuna Tartu Ülikooli tudeng Karel Pettai. Ja sai hakkama.

Üleüldse tundus selleaastastel geoloogide suvepäevadel jaguvat tudengeid nii sinna kui tänna: tudeng Tiina Harak tegeles toitlustusega, tudeng Krete Roopõld disainis suvepäevade õlle „Tektooniline lõhe“ eripruuli sildi. Lisaks viisid Krete Roopõld ja Georg Rahu mängleva kergusega ja täiesti suurepäraselt läbi traditsiooniliselt kavas olnud loodusteaduste õpetajatele mõeldud geoloogiateemalise õppeprogrammi ja workshopi. Tudengeid jagus suvepäevade organisatoorsesse poolde lisaks neile veel omajagu ...  

Tudengeid osaleski Käblikul peetud geoloogide suvepäevadel absoluutne superhulk – kõvasti üle kümne! Varasem supernumber (umbes kolm tudengit) sai hooga ümber lükatud, juba suvepäevade orgtiimi oli neid rohkem kaasatud. Tegemist oligi läbi aegade kõige nooruslikumate geoloogide suvepäevadega, sest ka osalevaid noorgeolooge (keskmise vanusega umbes 6-7 aastat) oli suurusjärgus ligi 20. Anne Põldvere kunagine soov, et noored kah geoloogide suvepäevad üles leiaks, ongi astunud oma võimsa sammu edasi!  

Aga tagasi geoloogilise mitmevõistluse juurde. Järgmiseks etapiks oli „Kivide kaalumine“. Välja oligi toodud täiesti esinduslik valim Eestimaal leiduvaid kive ja turvast (Tootsi, briketiks pressitud kujul) ning võistkondadel paluti neid lahkesti kaalu järgi hinnnata. Mis seal salata, paljud jäid hätta!

Ometigi saadi valdavalt hakkama, nagu ka järgmisel ülesandel, kus võistkondadele anti kätte täiesti tühi Eesti kontuurkaart, kuhu võistlejad siis ise pidid käsu järgi ja oma iseenese tarkusest märkima mitmed hetkel olulised Eesti geoloogilised asukohapunktid, nagu näiteks Jõhvi magnetanomaalia, Neugrundi kraater ja Käbliku pruulikoda. Ei pandud just liiga puusse, ent terad juba eraldusid sõkaldest ...

Geoloogilise mitmevõistluse neljandas ülesandes ehk finaalis pidid osalejad n-ö vile peale ja kiiruga moodustama nende kätte usaldatud kirjatähti kandvatest paberitest „The Simpsons“-stiilis geoloogiaga vähem või rohkem seotud sõnu, nagu näiteks „sandur“, „moreen“ ja „savi“. Tihtilugu tekitas nende tähemärkide paikasättumine tiimikaaslaste vahel ohtrat kineetilist energiat läbi täiesti ebavajalike kokkupõrgete ülesandeks vajaliku rivi moodustamisel, ent reeglina käsuliinid toimisid ja päris häbisse jäid õige vähesed ...

„Jooksev Lotte nina“ geoloogilisel mitevõistlusel ei triumfeerinud, jäi kolmandaks ehk viimaseks. Esikoha saavutas võistkond pealkirjaga „Esimene tiim“, teisele kohale platseerus lakoonilise nimega võistkond „Teine“.

Geoloogilise mitmevõistluse lõppedes olid finišeerunud ka Käbliku pruulikoja sisseseadet ja neist seadetest väljavoolavat märjukest inspekteerinud ekskursandid. Suuremast osast hiljutistest mitmevõistlejatest moodustus kiiruga pruulikoja inspektsioonigrupp nr 2, kes sukelduski aega viitmata õllevalmistamise saladustesse.

Ülejäänud suundusid aga Ain Põldvere juhtimisel lähedalasuvasse Abissaare karjääri, et taaskord üle vaadata, mida huvitavat ja põnevat meile viimane jääaeg kaasa tõi. Tunnikene hiljem karjäärist naasnuna ja pruulikoja uksest sisse piiludes veendusid karjääriekskursandid, et ootuspäraselt suhtus ka õlleinspektsioonigrupp nr 2 oma ülesandesse väga põhjalikult ja heale geoloogile omase suure süvenemisvõime ja detailitäpsusega.

Pärast väikest õhtuoodet avas suvepäevade õhtuse osa Erik Puura modereerimisel toimunud paneeldiskussioon maavaradest, nende kaevandamisest ja varustuskindlusest pealkirjaga „Maavarade nõudlus, rohepööre ja vastuvõetav kaevandamine“. Paneelis osalesid Grete-Sabine Sarap, Rutt Hints, Erki Niitlaan, Mihkel Kangur ja Ando Leppiman. Oli paneel nagu viimasel ajal ikka. Paneel, kus arvati nii ja naa ning täit tõde ei kandnud paraku keegi.

Õhtusöögi järel mindi üle õhtustele tegevustele. Toimus Erik Puura Suur Mälumäng, mis eelmise aasta individuaalmälumängu järgse kisa ja kära tõttu sai taas võistkondlikuks tehtud. Kui Erik veel püsiski nii nipa-napa ajakava sees, siis legendaarne Pluuto oksjon läks ajalisse lappesse ikka nii korralikult, et ... Nojah, lihtsalt läks noh ...

Traditsiooniline Olavifilm natuke kõrbes hilise aja tõttu, aga huvilistel on loodetavasti võimalik seda filmi näha järgmistel geoloogide suvepäevadel aastanumbriga 20 ja 23. Kitsas laastus mindigi kesköö paiku magama, aga laias laastus tehti lõket, nauditi ansambli Eterniit kontserti ning mindi seejärel sauna.

***

Hommik leidis suvepäevalised nagu ikka, keda kust ... Hommikusöök oli serveeritud ning seejärel asus Eduard Pukkonen oma järjekordset rogainiseltskonda teele saatma. Ets oli jällegi koostanud piinlikult hea raja, mis läbis Käbliku talu alasid nii vasakult kui paremalt (kohati ka täpselt keskelt)  ning spordirahvas müttas, nii kuis vähegi sai ...

Enne seda, kui kell päris lõplikult kukkus, tegi ka Jaak Jürgenson Eesti Geoloogiateenistusest oma ettekande, milles kuvas huviliste silmisse ja kõrvusse seda, mis riiklikul geoloogiateenistusel selle maa ja rahvaga lähiajal plaanis on. Informatiivne ja kasulik informatsioon, mida teada.

Korra veel anti süüa ja seejärel toimus lahkumine Tondikakult/Käblikult. Kohtumiseni järgmise juuli hakul Niinsaares! Mente et malleo!

Autor