„Edasi ja tagasi“ ehk geoloogiafestivali kaks võrratut päeva

Vaatame edasi

17. septembril, GEO200 esimesel päeval, toimus Lodjakojas iga-aastane Geoloogia sügiskool, sel korral lühendatud programmiga ja kandes pealkirja „Vaatame edasi“. Kuivõrd vaade oli võetud tulevikku, siis esinesid ka sügiskooli loenguprogrammis ettekannetega üksnes noored inimesed: Tartu Ülikooli ja TalTechi tudengid-doktorandid Stefi Guitor (teemaks liikide väljasuremine), Kaidi Sarv (impaktkraatrid), Vesta Kaljuste (fosforiit geotehnikas), Kaarel Lumiste (fosforiidi teke), Raul Paat (sood), Tiina Harak (magnetiline kaart), Aleks Strazdin (kaevandusjäätmed plastitööstuses) ja Markus Ausmeel (fosfor Läänemere põhjasetetes).

Sügiskooli hilispärastlõunane Tartu geoloogiline ekskursioon toimus juba vähe vanemate kolleegide eestvedamisel. Kiirele ekskursile, mis kirjeldas Tartu linna geoloogilisi objekte ja sündmusi viimases põgusas 380 miljoni aastases ajaaknas, viis huvilised Tartu Ülikooli professor Kalle Kirsimäe, ent sõna said teisedki. Pärast akadeemik Kirsimäe Kalmistu liivakivipaljandi juures peetud avaloengut, mis rääkis nii liivakivide kui ka paljandi enda tekkest, võttis pooleteistkilomeetrise jalutuskäigu järel Emajõe äärde Delta treppide juurde järje üle TÜ pinnakattegeoloogia kaasprofessor Tiit Hang, kes ei osanudki kohaletulnutele esimese hooga millestki muust kui Emajõest ja selle kujunemisest rääkida. Aga jutt oli põnev ja Tiidule omaselt põhjalik, mistõttu võeti Emajõe arengulooga ühele poole jõudes ja juba puudelatvu kelmikalt limpsavat päikest vaadates (võimalik, et mõni vaatas ka lihtsalt kella ning sünkroniseeris seda ekskursiooni ajakavaga) vastu otsus, et Kassitoomele ja Toomemäele ekskursioon sel korral ei jõua.

Kassitoome all lasuv sügav ja kitsas ürgorg ning Toomemäe tenniseväljakute lihke lugu võeti jutupunktidena ette järgmises peatuskohas, Jaani kiriku juures. Kalle Kirsimäe rääkis lisaks ajaloolise Tartu olulisima ehitusmaterjali – telliste – päritolust ja saamisloost. Seejärel võetigi suund Raekoja platsi suunas, peatudes põgusalt ülikooli peahoone ees.

Raekoja platsi jõepoolses servas said ekskursandid osa Martin Liira hiilgavas esituses ette kantud Hannes Varblase luuletusest „Barclay de Tolly maja“. Sellele järgnesid Aivo Averini poolt kiiruga antud seletused selle kohta, mis ühendab Barclay de Tollyt Raekoja plats 18 paikneva hoonega ning mispärast Tartu „Pisa torniks“ kutsutud viltune maja üleüldse nii viltu on.

Kuivõrd aeg sundis takka, oligi järg jõudnud ekskursiooni viimase huvipunktini. See asus õnneks eelviimasele õige lähedal – üle Vabaduse puiestee, Kaarsilla jalamil. Teemaks Tartu piirkonna varane inimasustus. Professor Alar Rosentau ja arheoloogiadoktor Kristiina Johanson maalisid koos rohkete sõnaliste ja ka materiaalsete näidetega pildi viimase jääaja järgsest elust-olust. Kõik kuulajad-vaatajad-näppijad jäid rahule nii ettekandjate selgitustega kui ka kaasatoodud näidistega järvelubjast, turbast ja mesoliitiliste tööriistade killukestest.

Seejärel oligi kõigil rutt seada kiired sammud tagasi Lodjakoja poole, et saada osa päeva viimasest ametlikust toitlustuskorrast ning sellest, mis sügiskoolil neile veel pakkkuda oli.

Sügiskooli n-ö ametlikule osale tõmbas joone alla Erik Puura juhitud vestlusring, kuhu olid kutsutud nooruslikud, ent otsapidi ikkagi nii enam-vähem juba keskikka jõudnud geoloogid (kavas oli märgitud „noored praktikud“), kes igapäevaselt puutuvad tööalaselt vähem või rohkem kokku geoloogia rakendusliku poolega – Annette Talpsep, Hardi Aosaar, Riho Mõtlep, Priit Ilves, Lauri Joosu ja Aivo Averin. Pooleteist tunni jooksul üritasid „praktikud“ anda oma hinnangut sellele, kuidas on alma mater nende eluteid suunanud ning mida head-halba tundub tulevikul rakendusgeoloogide teele ja kaukasse veeretada olevat.

Pärast vestlusringi jäi terve hulk korraldajaid, esinejaid kui ka publikut sõbralikult omavahel juttu ja mõtteid veeretama, ent märkimisväärne osa sügiskoolilisi võttis suure kiiru ja hasardiga ette iga sügiskooli kohustusliku ning hädatarviliku päevakorrapunkti – saunakülastuse.

Nii veeres GEO200 esimene, igati kordaläinud päev oma idüllilise lõpu poole ning pärast 12 tundi kestnud vaimu ja keha harimist seadsid geoloogid end tasahilju valmis GEO200 teiseks ja oluliselt pidulikumaks päevaks.

Vaatame tagasi

18. septembri hommik oli Tartus päikeseline ja mõnusalt karge. Need kümned geoloogid, kes olid end koos Juho Kirsi ja Kalle Kirsimäega laupäevasele jalutuskäigule Tartu kalmistutele asutanud, ei pidanud pettuma. Koos külastati kõigi Tartus oma viimse puhkepaiga leidnud geoloogiaprofessorite kalmusid, et austada ja tähistada käsikäes GEO200-ga nende elatud elu, süüdates küünlad, ning rääkida nii mõnigi sõna juttu Eesti geoloogia suurkujude elust ja panusest geoloogiaharidusse ning geoloogiasse üleüldse.

Pärast rohkem kui kahetunnist kulgemist jõuti Vanemuise tänavale, hoonesse legendaarse numbriga 46, kus aastakümneid paiknes Tartu Ülikooli geoloogiaüksus, kandes eri aegadel eri nimetusi kabinetist instituudini.

Kokku oli tulnud suur hulk eri vanuses rahvast, eranditult geoloogid! Kui professor Kalle Kirsimäe Vanemuise suures auditooriumis GEO200 piduliku aktuse avas, võis kohale tulnud rahvamasse silmitsedes rõõmsalt geoloogiliselt tõdeda, et stratigraafiline läbilõige oli igati esinduslik!

Avatervitus oli rektoraadi poolt, mille sõnastas kenasti „meie mees Havannas“, TÜ arendusprorektor Erik Puura. Järgnevalt sai sõna TÜ Ökoloogia ja maateaduste instituudi direktor Maarja Öpiku, kelle järel kõneles järjekordne „havannalane“, TÜ loodus- ja täppisteaduste valdkonna dekaan Leho Ainsaar.

Seejärel andis Tartu Ülikooli geoloogiavaldkonna professuuriumi ajaloost ülevaate Erki Tammiksaar, kelle miniloengule järgnesid praeguste TÜ geoloogiaprofessorite – Tõnu Meidla, Kalle Kirsimäe ja Alar Rosentau – ettekanded.

Aulaloengu lõpetuseks said sõna õnnitlejad – TalTechi geoloogia instituut, Eesti Geoloogiateenistus koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, TÜ geograafia osakond ja Läti Ülikooli geoloogia osakond.

Pärast aulaloengule järgnenud lõunabuffeed oli kõigil kohaletulnutel võimalus uudistada kunagisi geoloogide ruume – auditooriume, kabinette ja muuseumi – Vanemuise 46 õppehoones. Professor Tõnu Meidla tegi huvilistele praegu TÜ geograafia osakonna valduses olevates ruumides põhjaliku ekskursiooni. Seejärel võiski ühele suurele päevasündmusele joone alla tõmmata, paar tunnikest puhata ning ridu korrastada, et suunduda GEO200 ametlikule piduõhtule Toomel Tartu Ülikooli muuseumis.

Piduõhtu, algusega kell 19, võttis külastajad ajaloomuuseumi Valges saalis sündmusele vääriliselt vastu klaasikese kihisevaga. Sealsamas said huvilised ka mekutada ja soovi korral kasvõi tööstuslikes kogustes koju kaasa osta GEO200 puhul Pühaste pruulikoja poolt välja antud kolme erinevat õllekest – Pinnakate, Pealiskord ja Aluskord. Ka suupistete laud oli esinduslik, nälga ei pidanud keegi kannatama.

Piduõhtu sai oma tõelise stardi aga üsna eksperimentaalsel moel. Nimelt olid vabatahtlikud geoloogidest teatrihuvilised Martin Liira, Siim Nirgi ja Riho Enni eelmisel päeval paariks tunniks sügiskoolist poppi teinud ning omandanud lenneldes noore ja lootustandva näitekirjaniku Kairi Põldsaare poolt spetsiaalselt GEO200 tarvis loodud teatritüki „Vaatame tagasi“ kõik nüansid ja peensused. Sestap tunnistasidki rohkem kui 200 kohalesaabunut omaenese silmaga üht märgilist sündmust Eesti geoloogia ajaloost, 19. sajandi esimesest poolest, kus meiega kõnelesid ja jagasid omi emotsioone üle ajasilla Gregor von Helmersen ja Ernst Reinhold von Hoffmann kui toonase noorema generatsiooni esindajad („Vaatame edasi“) ja Eesti geoloogiaharidusele alusepanija Otto Ludwig Moritz von Engelhardt kui vanem ja teaduse teatepulka edasiandev generatsiooni esindaja („Vaatame tagasi“).

Kogu see suure saladuskatte all teostatud ja üllatuseks planeeritud performance täitiski kõik oma püstitatud eesmärgid:

1) napi 7 minuti sisse mahtusid tegelikult ära pea kõik toonased ja ka tänased geoloogide mured ja rõõmud;

2) Engelhardti jalutuskepp, mis etenduse lõpustseenis rändas Eesti geoloogiahariduse alusepanija väsinud kätest tänasel päeval sedasama tungalt hoidvatesse tugevatesse kätesse, oli samuti märgilise tähendusega ja rõhutas järjepidevuse olulisust;

3) teatrietendus võttis maha pinged ja igasuguse vajaduse rakendada sarnastel üritustel tihtilugu ette tulevaid piinlikke „ametlikke avasõnasid“. Professor Kirsimäe hoidis lihtsalt käes oma vastselt omandatud jalutuskeppi ning sedastas: „Aga nüüd on kõned läbi, tuleb võtta suu täis ja keskenduda muudele tegevustele.“

Algasidki või pigem jätkusid „muud tegevused“. Seltskondlikud tegevused. Aset leidis õige rohkelt eri aastakäikude geoloogiakursuste taaskohtumisi, mõnel puhul õige rohkearvulised, mõnel juhul aga üsna kidurakesed. Mõnel juhul oli tegemist, hoolimata kaheaastasest etteteatamisest, kursusesisese kehva orgunni tulemustega, ent tihtilugu oli kursuste väheste kogunemiste taga Härra Aeg ja tema karmid pitserid ...

Tantsida sai kah! Tantsumuusika eest hoolitses ansambel Kõrsikud ja seda õige mitme seti jagu. See, et tantsusettide vahele natuke vaiksemat aega jäi, leidis rohket tänulikku ärakasutamist nende kokkutulnute poolt, kes tantsimisest suuremat ei hoolinud, ent seda enam intelligentset vestlust hindasid. Ja seda, et geoloogidel intellekti osas suuremaid puudujääke ei ole, oli meeldiv tõdeda. Eriti tore oli vaadelda, et neid vestlusi pidasid omavahel mitte ainult n-ö „samaaegsed“, vaid tihtilugu toimusid vestlused paarides ja gruppides, kus nooremate ja vanemate põlvkondade vahel oli omakorda paar-kolm põlvkonda. GEO200 oli oma parimas mõttes tõeliselt käima läinud!

Tantsuvaba pausi kasutas ära ka üks pisut hilinenud õnnitleja, ent seda agaram tantsija. Mait Metspalu edastas TÜ genoomika instituudi poolsed õnnitlused geoloogidele ja kingituse, mida Eestis on küll varem juba kingitud, ent Tartus vist pigem mitte. TÜ genoomika instituut nimelt kinkis geoloogidele trammi! Õnneks oli tegemist miniatuurse vormiga ja suuremat tüli selle kingituse teisaldamisega Toomemäelt TÜ geoloogia osakonda hiljem ei tekkinud ...

Kuid pidu läks omasoodu ning ühel hetkel olid Kõrsikud mänginud oma viimase seti ja viimase loo ning lahkusid lavalt. Aga teatavasti loodus tühja kohta ei salli. Pärast mõningast hingetõmbeaega neile, kellele pigem sümpatiseerisidki need settidevahelised vaikuseminutid, lendas peale Tartu Ülikooli oma ja ainus ning väärikalt toores, teadaolevalt ainus geopunki viljelev orkester – Eterniit!

Eterniit teadis GEO200 tähtsust ja olulisust ning andis ilmselt kogu oma tegutsemisaja ühe väärikaima live’i. Seejuures läksid moshpit’is (vanas eesti keeles „tantsuplats“) hüppesse mitte ainult noored ja eeldatavalt mässumeelsemad inimgrupid, vaid ka vanad ja eeldatavalt väärikamad geoloogid ...

Pidu sai peetud, Eesti geoloogiahariduse 200 aastat sai kenasti tähistatud. Kas sellest midagi suuremas plaanis muutus kah? Pigem jah! Harva on olnud au viibida üritusel, kus ürituse kontseptsioon on olnud nii täpselt paigas. GEO200 oma kahes päevas väärtustas vääriliselt minevikku, ent andis hea pildi ka olevikust ning kogu festivali peenikene, ent sellevõrra teravam teravik oli suunatud kindlalt tulevikku. Kui Eesti geoloogidest keegi sellest mingeid omi järeldusi ei tee, siis ...

Aga GEO200 sai peetud ja õige uhkesti seejuures! Aitäh kõigile korraldajatele ja osalejatele.

Mente et Malleo!