Arbavere lood - Palkoja jaanipäevad
Niipalju kui mina mäletan, toimus esimene jaanipäevapidu Palkojal 1978. aastal. Nii et kui arvestada, et käes on 2020. aasta, siis peaks Palkojal tähistatav jaanipäev kandma 42. järjekorranumbrit. Seda võin üsna kindlalt kinnitada, et ühtegi jaanipäeva sellest pikast rodust vahele ei ole jäetud, olgu siis jaanilaupäeva õhtul või päev-teine varem, aga jaanilõke on Palkojal põlenud.
Esimese jaanitule põletusmaterjaliks oli enamasti vana rehielamu katuse lammutusmaterjal ja seda jagus küllaga. Osavõtjaid just üleliia palju ei olnud – kohalikud ehitusmehed ja mõned inimesed Keila geoloogiekspeditsiooni süvakaardistamise rühmast. Aga pidu oli vägev nagu tollal veel nooreohtu meestele kohane. Juba siis kujunesid välja Palkoja jaanipäeva pidudele iseloomulikud spordialad: saapa viskamine, palgi heide, kuuli mitmevõistlus ja mustlasmaadlus. Siin oli suurüllatajaks Priidu (Friedric Heinmaa), kes tegi tuule alla kõigile endast pea kolmkümmend aastat noorematele ja paarkümmend kilo raskematele meestele. Nutti peab olema – nii tavatses Priidu selle kohta öelda.
Aastad läksid ja Palkoja jaanitulede populaarsus aina kasvas. Baasi tavaasukatele lisandus siia tuttavaid geolooge nii Tallinnast kui Tartust. Põletusmaterjalist puudu ei olnud, sest esialgsele lammutusprahile lisandusid 1980ndatel aastatel vanad väljavahetatud puursüdamiku kastid. Ja neid oli palju, mitte üksnes kümnete, vaid lausa sadade kaupa.
Kuna jaanipäeva paiku oli baasis enamasti ka seal oma geoloogilise kaardistamise praktikat tegevaid üliõpilasi, siis kaasati ka nemad. Pidu alustati küll koos, kui kesköö paiku läksid üliõpilased Altjale või kusagile mujale omasuguste seltsis pidutsema.
Pöördelised sündmused meie riigi arengus Palkoja jaanipäevapidustuse tavadesse-kommetesse ega ka osavõtjate arvusse esialgu muutusi ei toonud – ikka seesama kohalike ja geoloogide-kaardistajate seltskond. Muutuste tuuled hakkasid puhuma 1997. aastal, kui järjekordse reorganiseerimise käigus Keila geoloogiabaasis asunud Palkoja baasi haldamisega tegelenud kaardistajad Tallinna saadeti. Siitpeale hakkas ka Geoloogiakeskuse juhtkond enam huvi tundma Palkoja baasi jaanipäevapidustuste vastu ja sellest sündmusest kujunes välja kogu Geoloogiakeskuse rahvast hõlmava jaanipäeva pidamise tava. Oli see päev siis 19. või 21., 20. või 22. juunil, aga jaanipäeva nime kandis ta ikka ja rahvast kogunes sellele ettevõtmisele rohkesti, millel nüüdsest peale oli ka asutuse juhtkonna heakskiit ja tõhus tugi. Seoses ametliku toe saamisega täienes ka Palkoja jaanipäeva pidamisega seotud rakenduslik-sportlike ettevõtmiste kava. Baasi ümbruses kulgeval mõne kilomeetri pikkusel orienteerumisrajal tuli võistkondadel viimases kontrollpunktis määrata 6 mineraali-kivimit.
Viimane veidi nukravõitu jaanituli peeti Palkojal 2017. aasta 21. juunil ehk teisisõnu 6 kuud enne juba kõigile teadaolevat asutuse likvideerimist. Kõik oli nagu ikka: olid inimesed ja tuli, õlut ja vorsti-salatit oli ka, aga midagi oli ikkagi puudu. Lipp heisati ja saabast visati ka, lapsed viskasid kukerpalli ja täiskasvanud mängisid mälumängu, aga see õige peotuju jäi tulemata. Ka 2018. ja 2019. aastal põlesid Palkoja jaanituleplatsil lõkked, aga seda vaikselt ja vagusi, mõne inimesega ning rohkem nagu metsavenna kombel. Lootust on, et ka 2020. aastal süüdatakse jaanilaupäeval Palkojal lõke, aga kas Palkoja jaanituli kunagi ka Eesti Geoloogiateenistuse jaanitule tiitli omandab, on raske ette ennustada
Aastad läksid ja Palkoja jaanitulede populaarsus aina kasvas. Baasi tavaasukatele lisandus siia tuttavaid geolooge nii Tallinnast kui Tartust. Põletusmaterjalist puudu ei olnud, sest esialgsele lammutusprahile lisandusid 1980ndatel aastatel vanad väljavahetatud puursüdamiku kastid. Ja neid oli palju, mitte üksnes kümnete, vaid lausa sadade kaupa.
Kuna jaanipäeva paiku oli baasis enamasti ka seal oma geoloogilise kaardistamise praktikat tegevaid üliõpilasi, siis kaasati ka nemad. Pidu alustati küll koos, kui kesköö paiku läksid üliõpilased Altjale või kusagile mujale omasuguste seltsis pidutsema.
Pöördelised sündmused meie riigi arengus Palkoja jaanipäevapidustuse tavadesse-kommetesse ega ka osavõtjate arvusse esialgu muutusi ei toonud – ikka seesama kohalike ja geoloogide-kaardistajate seltskond. Muutuste tuuled hakkasid puhuma 1997. aastal, kui järjekordse reorganiseerimise käigus Keila geoloogiabaasis asunud Palkoja baasi haldamisega tegelenud kaardistajad Tallinna saadeti. Siitpeale hakkas ka Geoloogiakeskuse juhtkond enam huvi tundma Palkoja baasi jaanipäevapidustuste vastu ja sellest sündmusest kujunes välja kogu Geoloogiakeskuse rahvast hõlmava jaanipäeva pidamise tava. Oli see päev siis 19. või 21., 20. või 22. juunil, aga jaanipäeva nime kandis ta ikka ja rahvast kogunes sellele ettevõtmisele rohkesti, millel nüüdsest peale oli ka asutuse juhtkonna heakskiit ja tõhus tugi. Seoses ametliku toe saamisega täienes ka Palkoja jaanipäeva pidamisega seotud rakenduslik-sportlike ettevõtmiste kava. Baasi ümbruses kulgeval mõne kilomeetri pikkusel orienteerumisrajal tuli võistkondadel viimases kontrollpunktis määrata 6 mineraali-kivimit.
Viimane veidi nukravõitu jaanituli peeti Palkojal 2017. aasta 21. juunil ehk teisisõnu 6 kuud enne juba kõigile teadaolevat asutuse likvideerimist. Kõik oli nagu ikka: olid inimesed ja tuli, õlut ja vorsti-salatit oli ka, aga midagi oli ikkagi puudu. Lipp heisati ja saabast visati ka, lapsed viskasid kukerpalli ja täiskasvanud mängisid mälumängu, aga see õige peotuju jäi tulemata. Ka 2018. ja 2019. aastal põlesid Palkoja jaanituleplatsil lõkked, aga seda vaikselt ja vagusi, mõne inimesega ning rohkem nagu metsavenna kombel. Lootust on, et ka 2020. aastal süüdatakse jaanilaupäeval Palkojal lõke, aga kas Palkoja jaanituli kunagi ka Eesti Geoloogiateenistuse jaanitule tiitli omandab, on raske ette ennustada
Vastused puuduvad