Noorgeoloogid tegutsevad taas!

26.–29. juunil 2017. a toimus üle mitmeaastase vaheaja Eesti noorgeoloogide järjekordne suvelaager. Tartu Ülikooli Maapõueressursside arenduskeskuse eestvõtmisel kogunesid Eesti koolide geoloogia- ja maateaduste-huvilised õpilased seekord Piusa jõe äärde, kus neljakümmet kahte kooliõpilast ja nende juhendajaid võõrustas Piusa ürgoru puhkekeskus. Õpilased esindasid 27 erinevat kooli, mis ka regionaalses plaanis kattis hästi kogu Eestimaad. Kasvatajate ja juhendajatena astusid üles mitmed Tartu Ülikooli doktorandid Kairi Põldsaar, Viirika Mastik ja Katrin Kalla ning teadlased Oive Tinn ja Alvar Soesoo, vabatahtlikena olid laagris abiks Kaarel Vaidla, Jaagup Metsalu, Kalle Kindel ja Sigrid Hade. Praktilisema geoloogia aluseid õpetas noortele Anne Põldvere Eesti Geoloogiakeskusest.

Välilaager ürgorus

Laager algas Piusa orus peale keskpäeva laagrikorra ja ohutuse tutvustamisega ning sissejuhatava loenguga maateadustesse. Edasised tegevused olid juba praktilisemat laadi. Õpilased said esmaseks ülesandeks isikliku kivimikollektsiooni karbi kokkuvoltimise ning kivimite ja mineraalide kollektsioneerimine võiski alata. Õhtu poole said mitmed noored katsetada „kullapesu“ Piusa jõe liivast ning õhtu päädis trummimängu töötoaga – peab ju geoloogki vahel ka puhkama. Enamuse järgmisest päevast sisustas jalgsimatk ehk geoloogiline marsruut mööda maalilise Piusa ürgoru arvukaid radu. Nooremad geoloogihakatised sooritasid lühema marsruudi, kus külastasid Devoni kalade leidude poolest kuulsat Kalmetumäe paljandit, ületasid head tasakaalu ja julgust nõudvat rippsilda kasutades Piusa jõe ning tõusid seejärel arheoloogilist väärtust ja maastikulist silmailu pakkuvale Päevapööramise mäele. Vanemad noorgeoloogid alustasid oma marsruuti ülesvoolu paiknevast Möldri paljandist ning nende marsruut ulatus kaheksa kilomeetrini. Ilmavana toetas matka suve mõistes keskmiselt jaheda ilmaga, vürtsitades seda mitmete hoovihmaperioodidega. Päris kuivaks ei jäänud ilmselt keegi osavõtjatest! Kõik osalejad said kindlasti aimu sellest, milline võiks olla väligeoloogi elu.

Õhtu sisustus binokulaari abil liiva, mineraalide ja kivimite uurimisega, geoloogilise kollektsiooni täiendamise ning isikliku kollektsiooni mineraalide ja kivimite määramisega. Aju teisele poolkerale andis toitu animatsiooni töötuba, kus nooremad huvilised said kokku panna oma Lego-lühifilmi. Ei puudunud ka „kullapesemine“, lõke, ringmängud ja ööjutud, julgemad käisid ka jões ujumas.

Laagri kolmas päev tutvustas geoloogia praktilisemat osa – maavarasid. Noored said võimaluse uurida lumivalget liiva Tabina karjääris, joosta Piusa karjääride liivadel, kiigata seal pea saja aasta vanuseid maa-aluseid kaeveid ning uurida Marinovo karjääri karbonaatseid kivimeid. Viimases toimub ka praegu aktiivne kaevandamine. Vaatamata pikale ja väsitavale päevale, andis kenade kaltsiidikristallide leidmine karjääris lisajõudu pea kõikidele noorgeoloogidele. Õhtut nauditi lõkke ääres, osaleti geoloogilis-kultuurilisel viktoriinil ja tehti palju muud.

Neljas päev algas mitmetele huvilistele binokulaari taga istumisega ning viimaste kivimipalade määramisega. Enne lõunat algas laagri kokkuvõtete tegemine, tunnistuste kätteandmine, mis päädis lõpukringli söömisega. Isiklikud kivimikollektsioonid näpus, suunduti bussi, mis osalejad tagasi Tartusse viis. Järjekordsed nelikümmend kaks noort inimest vanuses 7–16 eluaastat – maavaradest, loodusprotsessidest, üldisest geoloogiast ja paljust muust targemaks saanutena on kahtlemata vääriline jätk ajaloolisesse noorgeoloogide liikumisse!

Maateaduste-huvilised rahvusvahelisele olümpiaadile!

Noorgeoloogide üleriigiliste kokkutulekute juured ulatuvad juba eelmise sajandi seitsmekümnendatesse aastatesse. Taasiseseisvumise järgselt töö noorte geoloogiahuvilistega vabariigis jätkus. Mitmetes koolides toimisid geoloogiaringid, korraldati matku ja üleriigilisi kokkutulekuid, samuti käidi mõned korrad välisriikide geoloogiat ja maavarade kasutamist uurimas. Viimastel aastatel oli kahjuks sellealane üleriigiline tegevus hääbumas, kindlasti andis sellesse oma jälje riikliku maavarapoliitika puudumine ja maavarauuringute väga tagasihoidlik seis riigis. Paaril viimasel aastal on riigi maavarade uuringutele antud roheline tuli ning vajadus heade geoloogide järele on jälle kasvamas. Seega on situatsioon küps aktiveerimaks kooliõpilastes sügavamat huvi maateaduste suunas ning agiteerimaks neid geoloogi või mäemehe elukutse valimiseks. Teiselt poolt on viimastel aastatel meie kooliõpilased toonud häid kohti mitmetelt rahvusvahelistelt olümpiaadidelt, tutvustades maailmale väikese Eesti head haridussüsteemi ja arukaid noori. Kahjuks pole Eesti õpilased siiani veel maateaduste olümpiaadidele jõudnud, ehkki potentsiaalseid kandidaate meil on olemas. Sel aastal taasalgatatud noorgeoloogide kokkutulekuga üritame koostöös ülikoolide, Eesti Geoloogia Seltsi ja tulevase geoloogiateenistusega võtta suunda geoloogiahuvi süvendamiseks Eesti koolides ja andekate maateaduste-huviliste kooliõpilaste ettevalmistamiseks rahvusvahelisele maateaduste olümpiaadile minekuks. Loodetavasti toetab meid selles ka Haridus- ja Teadusministeerium! Kas Eesti noorte maateadlaste debüüt rahvusvahelisel areenil toimub aasta, kahe või kolme pärast, ei olegi nii oluline, oluline on, et see toimub!

Autor:
Alvar Soesoo (Tallinna tehnikaülikooli professor, Tartu ülikooli külalisprofessor, maavarauuringute keskuse MAREK juhtkomitee liige)