Geoloogid vallutasid Vastseliina

21.-22. juulil toimus järjekordne, nüüdseks loodetavasti küll juba igasuvine, Eesti geoloogide kokkutulek. Kokku tulemise kohaks oli sel korral valitud Võrumaa, täpsemalt Vastseliina ja selle lähiümbrus. Asukohapõhiselt saidki Võrumaa ning selle suuremad ja väiksemad väärtused kogu üritust läbivaks punaseks niidiks.

Kokkutuleku avapauk anti laupäeval kell 12 Vana-Vastseliinas Vahtseliina paljandi all, misjärel suundusid kõik kogunenud pärast tervitussõnu ja briifingut lühikesele, ent samas enam kui tõhusale linnupettele sealsamas Piusa jõe kõrgel kaldal, mille pakkusid kohalikud toitlustusettevõtjad.

Seejärel jagasid kogunenud end oma parema äranägemise järgi rühmadesse, kel igaühel oma rida ajada. Nagu traditsiooniks kujunenud, oli ürituse korraldaja Eesti Geoloogia Selts saatnud sõna laiali ka piirkondlike (antud juhul Võrumaa) koolide loodusteaduste õpetajatele ja loodusgiididele, kes asusid koos Eesti Loodusmuuseumi geoloogi Sander Ologa avastama seda, mida Vastseliinal ja tema ümbruskonnal geoloogiliselt huvitavat pakkuda on.

Üks osa järelejäänud seltskonnast asutas pärast toekat kõhutäit end sätitama Ain Põldvere poolt kureeritud bussiekskursioonile, mis viis nad Marinova karjääri – kohta, mis on Eesti geoloogia kontekstis unikaalne seal paljanduva Devoni ajastu dolo- ja lubjakivi tõttu ning kust pärineb suurem osa Võrumaa ja ka naabermaakondade ehituskillustikust. Devoni lubjakivi huvilisi ekskursioonitajaid (aga võib-olla ka lihtsalt paadunud killustikusõpru) kogunes niivõrd rohkesti, et kui suvepäevade ühe olulisema ettevõtmise – Vahtseliina paljandi puhastamise – juurde jõuti, olid paigale jäänud ainult kümmekond mehepoega ja üks koer.

Mehed ja koer ei lasknud ennast aga töökäte ja -käppade vähesusest häirida ning järgmised neli tundi tehti suvises päikeselõõsas ka mehe (ning koera) moodi tööd. Geoloogilise suunitlusega tööd seisnesid Amata ja Gauja lademe piiri puhastamises rusukalde setetest ning materjali toimetamises üle Piusa jõe voogude lõkkeplatsi katteks. Tööde käigus avastati rusukalde seest ka üks lustlik väike allikake, mis samuti puhastati. Paljandit ei puhastatud kogu mahus. Lisaks horisantaalsele Gauja ja Amata lademe piiri avamisele tehti üks kitsas vertikaalne läbilõige, et huvilised saaksid aimu Devoni liivakivide ilust ja selle hunnitust põimjaskihilisusest. Ülejäänud paljandit (võro k. ’müüri’) kattev samblikune pealispind jäeti puutumata, kuivõrd see kontaktpind on ilmastikule mõnevõrra vastupidavam kui „kooritud” liivakivipind. Asudes Piusa jõe põrkeveerul, on Vahtseliina paljand nii-ehk-naa märkimisväärse erosioonilise kulutuse objekt.

Minimeerimaks erosiooni biosfääri poolt, oli Keskkonnaamet väljastanud loa langetada paljandi serval kasvanud puud, mis oma massi ja juurtega paljandi ülemist osa lagundasid. Eelmisel päeval olid arboristid paljandipealsel terve päeva vahvasti saagidega müranud ning teiseks suureks väljakutseks meestest ja koerast koosnenud paljandipuhastustiimile oligi oksarisu ja puutüvede koristamine. Osa saagisest põletati lõkkes, osa leiab õige pea oma võiduka lõpu naaberkrundi sõbraliku peremehe ahjus ning suuremad pakud säravad loodetavasti vastu nende silmilt, kes järgmisel aastal Vana-Vastseliina kandis mõnd jaanituld külastavad.

Ehkki geoloogiliselt täies mahus paljandit puhastada ei õnnestunud – avamata jäi ülemine, Kvaternaari (moreen) ja Devoni (liivakivi) piir – võib tehtuga, arvestades piiratud tööjõudu, siiski rahule jääda. Nagu võro keeles öeldaksegi – om nigu om.

Geoloogide suvepäevade järgmine etapp leidis aset mõned head kilomeetrid eemal, maalilise Kirikumäe järve kallastel. Kella viiest alanud õhtusöögil läksid Võrumaa kokad tänulikest suudest ja tühjadest kõhtudest inspireeritult tõeliselt hoogu ning planeeritud kella kuuene ettekannete voor lükkus mõningase mõistliku ajajärgu võrra rohkem õhtusse. Aga peetud ta sai.

Ettekannete osa alustas Ursula Toom, kes tegi kiire ülevaate Devoni ajastusse ja seda ajastut valitsenud kalade elusse ning nende elude ja elukeskkonna uurimisse viimastel sajanditel. Peeter Talviste läks ajas mõnevõrra vähem tagasi, filosofeerides mitmete ajalooliste näidete abil teemal, millal võidi hakata Eesti aladel suurte ehitiste rajamisel esimest korda tegema geoloogilisi uuringuid. Hardi Aosaar tutvustas järgmise esinejana üht peagi sündivat „beebit” Eesti geoloogiamaastikul – puurmasinat, mis viib geoloogiliste uuringute taseme Eestis loodetavasti õige pea täiesti uuele tasemele. Ettekannetevooru lõpetas Argo Jõeleht, kes rääkis (loodetavasti lõplikult) lahti nn Triigi objekti salapära, mis viimastel aastatel geolooge põnevil on hoidnud.

Seejärel oli ühispildistamise aeg, millele järgnes „õllevoor”. Võrumaa õlletootja, Pühajõe Pruulikoda, oli geoloogide suvepäevade tarvis valmis pruulinud laari õlut „Konodont”, mis pildistamisjärgselt rohket konsumeerimist ja ka suveniiriksvõtmist leidis. Võrumaa „punane niit” muudkui keris ja keris end lahti....

Ja oligi traditsioonilise oksjoni aeg. Oksjonipidaja Marko Puksingu kaasabil tegi oksjon sel aastal rekordkäibe ja ausaltöeldes, eks oli ka millele raha kulutada! Selleaastaseks absoluutseks hitiks oli Võrumaa kunstniku Navitrolla maal. Geoloogide jaoks eriliseks tegi selle see, et maal pärineb nö Navitrolla „õpipoisi aastatest” -- ajast mil ta Tartu Ülikoolis geoloogiat studeeris.

Oksjon peetud, jaguneti taas sektsioonideks – suurem osa auditooriumist suundus vaatama filmi geoloogide 2017. aasta Kamtšatka-ekspeditsioonist, osa hiljutistest oksjonistidest said vingu ninna, et saun on avatud ning üks väiksem seltskond otsustas, et aeg on küps lõkke läitmiseks. Ja nii see õhtu veeres, nagu hernes.

Pühapäeva hommikul andsid Võrumaa kokad taas süüa. Pärast hommikusööki algas liiva õpituba. Peeter Somelar oli koos endaga Tartu Ülikooli geoloogia osakonnast kaasa haaranud mitmed binokulaarid ning kotitäied liiva, mis huviliste silma all kõik oma võlumaailma avama asusid. Ka lapsed lustisid, otsides sõeladega liivast „kulda” ning maalisid liivaga maale. Mis seal salata, ka vähe suuremad lõid punti! Kes kohapeal istuda ei viitsinud, suundusid Eduard Pukkoneni eestvõttel retkele ümber Kirikumäe järve.

Kui liiv sõelutud, maalid maalitud ja tiir ümber järve tehtud, leidis kauni suvetaeva ja mõnede varju andvate puude all Sander Olo modereerimisel aset vestlusring „Kuidas end tunned, Eesti geoloog?“. Omi mõtteid etteantud teemas avasid Ene Kadastik, Ulla Preeden, Johannes Vind, Tõnn Paiste ja Eduard Pukkonen, kaasarääkijaid leidus ka publiku seast.

Sellega olidki geoloogide suvepäevad selleks korraks läbi. Pärast lõunasööki suundus suurem osa suvepäevalistest veelkord Devoni radadele, külastamaks Ape paljandit Lätimaal. Kas nad Ape Alko 1000 lavkast ka kaugemale jõudsid, sellest siinkirjutajal andmed puuduvad, sest ise siirdusin samuti lähikonda, aga teises suunas – Värska tervisemudadele ja -vetele. Aga kui järgneva galerii pilte põhjalikumalt uudistada, siis võib vist päris kindlalt öelda, et ju nad ikkagi jõudsid!