Salapärased ja igavesti noored „trilobiitpõrnikad“

See putukas on oma kõnekeelse nime saanud emaste isendite väga erilise, veidi ürgset merelooma trilobiiti meenutava välimuse poolest. Emaste põrnikate keha eesmist poolt katab tugev lüliline kest, mis võib olenevalt liigist olla üsna värviline, näiteks lilla, roheline või must ereoranžide täppidega. Võrreldes kehaga on neil imepisike pea, mida nad saavad vajadusel kesta alla peitu tõmmata.
Välisest sarnasusest hoolimata pole perekonda Platerodrilus kuuluvatel putukatel aga trilobiitidega mingit seost. Nad ilmusid Maale umbes 47 miljonit aastat tagasi – 200 miljonit aastat peale trilobiitide kadumist suure Permi väljasuremissündmuse käigus ~252 miljonit aastat tagasi.
Isaste „trilobiitpõrnikate“ välimuse väljaselgitamine võttis aega aga ligi sajandi. Kui 19. sajandil avastati trilobiiti meenutavad putukad, tuli välja, et leitud isendid on kõik emased. Kust ja kuidas aga leida mõni isane Platerodrilus? 1922. aastal läks rootsi zooloogil Eric Mjobergil Borneo saarel kohalike abiga lõpuks korda ka paar isast põrnikat leida. Ühel pärismaalasel oli olnud õnne sattuda peale paarituvatele „trilobiitpõrnikatele“, tänu millele oli võimalik kirjeldada ka isane Platerodrilus. Olles umbes 6 cm pikkusest emasest üle 10 korra lühem, umbes 5 mm pikkune, on ka tema piklikku ja üsna saledat keha kattev must kest ülimalt tagasihoidlik.

Mjoberg tegi emaste „trilobiitpõrnikate“ kohta ka avastuse, et nende omapärane välimus on tingitud nähtusest nimega neoteenia, mille korral säilivad vastsestaadiumi tunnused ka täiskasvanud isenditel. Teisisõnu ei läbi selle perekonna emased isendid kunagi moonet ning võib öelda, et nad jäävad välimuselt „igavesti nooreks“.
Siiski on need haruldased põrnikad teaduse jaoks veel üsna suureks müsteeriumiks. Näiteks pole teada sedagi, mida need põnevad putukad söövad.

Autor:

Karin Truuver - Eesti Loodusmuuseumi geoloog-kuraator

Allikad:

• National Geographic
  
• Scientific American