Osmussaar

Osmussaar on Balti klindi jäänuksaar ehk tegu on osaga ligi 1200 kilomeetri pikkusest Balti klindist, mis ulatub Ölandi saarest Laadoga järveni. Saar hakkas pärastjääaegse maakerke (geoloogide keeles glatsioisostaatiline maakerge) tõttu 2000-3000 aastat tagasi merest kerkima ning ulatub tänapäevaks maksimaalselt 8 m üle merepinna.

Ühelt poolt Osmussaar kerkib ja kasvab, teisalt aga lõhuvad saart lained. Need kaks protsessi on muutnud Osmussaare selliseks, nagu ta praegu on, 4,6 km pikk ja 1,3 km lai. Saar muutub seejuures pidevalt kitsamaks ja pikemaks. Ida- ja läänepoolsest küljest  on saar kaotanud kokku kuni 300 m ja lõunast umbes 1 km juurde võitnud.

Geoloogiliselt on Osmussaare tähelepanuväärseim vaatamisväärsus põhjarannikul asuv pank, mis koosneb põhiliselt kõvast helehalli värvusega Lasnamäe lademe ehituslubjakivist, milles võib näha peent fossiilipuru ning vertikaalseid ussikäike. Saare loodetipus asuva tuletorni juures on pank seitsme meetri kõrgune ning madaldub järk-järgult kagu poole. Piki läänerannikut matkates näeb ulatuslikke klibuvälju, mida lainetus on lubjakiviklibu siledaks lihvides laugeteks vallideks kokku kuhjanud.

Saarel ning seda ümbritsevas rannikumeres leidub rohkesti mustjaspruune kive – gneissbretšasid (1). Need on tekkinud 535 miljoni aasta eest, kui Osmussaarest kümme kilomeetrit kirdes langes madalmerre meteoriit ning suure kuumuse ja rõhu tõttu tekkis merepõhja materjalist uus moondekivim.  Plahvatuse tagajärjel tekkinud Neugrundi meteoriidikraatri ringvallilt pärinevad ka mandrijää poolt Osmussaarele kantud suured gneissbretšast koosnevad rändrahnud. Kuulsaimad neist on saare läänerannikul asuvad Skarvan ning Kaksikud.

Saare kirderannikul näeme omapäraseid kivist moodustisi, mida nende kuju tõttu on hakatud kutsuma “krokodillideks”. Need Osmussaare panga jalamil jälgitavad hallikaspruuni lubiliivakivi sopistunud ja hargnevad sooned on arvatavasti tekkinud 475 miljoni aasta eest siinset merepõhja vapustanud maavärina tulemusel, kus bretšakivim tardus tekkinud lubjakivilõhedes ning mille ümbert hilisem lainetus on pehme lubjakivi ära murendanud. Ka pangaseina allosas on sooned lubjakivikihtide vahel mitmel pool jälgitavad.

Mine matkale: KAART

Sõnaseletaja

(1) Sõna bretša tuleneb itaalia keelest (breccia) ja tähendab purustama. Bretšaks nimetetakse kõvastunud kivimit, milles mingi kivimi või mineraali nurgelised tükid on tsementeerunud teise, peenemast materjalist koosneva kivimiga.

Kasutatud materjalid:

• Valker, M. Osmussaar. Eesti Loodus 2008/5.
• Suuroja, K ja Suuroja, S. Kõigi aegade tugevaim maavärin Eestis. Loodusesõber 2007/4