Audru Tamme maalihe

Eesti aladelt ligikaudu 15 000-12 000 aastat tagasi taganenud mandriliustiku esises jääpaisjärves settisid Lääne-Eesti aladel ulatuslikud viirsavilasundid, mille kogupaksus võib ulatuda piirkonniti 20 meetrini (ja seda ületadagi). Tegemist on konsistentsilt erakordselt plastse ja ehitamiseks väga nõrga pinnasega.

Kuidas kujunevad viirsavid? Taanduva ehk sulava mandriliustiku serva ees, sügavas ja rahulikus jääjärvelises veekeskkonnas, settis liustikust pärit kõige peeneteralisem materjal, aleuriidi- ja saviosakesed, mis moodustasid ladestudes sessoonseid kihte. Suveperioodil, mil liustiku sulamine oli aktiivsem, settis ka rohkem materjali, mis oma olemuselt oli aktiivsematest sulavetest tingituna reeglina jämedateralisem ja heledam. Seda kihti nimetatakse suvekihiks. Talvisel ajal oli aga taanduva liustiku sulamisaktiivsus väiksem ja liustikuesine jääpaisjärv kaetud jääga. Sellistes hüdrodünaamiliselt rahulikumates oludes sai lõpuks settida ka tumedamat tooni savikam, nn talvekiht. Seega ühe aasta jooksul moodustusid kaks kihti -- suve- ja talvekiht -- mida kokkuleppeliselt nimetatakse aastavarviks. Selline kihiline tekstuur on andnud jääjärvedes settinud savile ka nimetuse – viirsavi.

Viirsavi võimaldab meil liustiku taandumist dateerida. Seda dateerimismeetodit nimetatakse varvokronoloogiaks, mis on oma olemuselt võrdlemisi sarnane laiemalt tuntud dendrokronoloogiaga. Üks hele suve- ja üks tume talvekiht tähendab üht aastat. Kihtide paksus annab meile infot toona valitsenud temperatuuride kohta -- mida paksem kiht, seda intnsiivsem mandriliustiku sulamiskiirus ja järelikult ka soojemad ilmastikutingimused. Lääne-Eesti on meile tänuväärseks geoloogiliseks arhiiviks, sest siinsed viirsavibasseinid on oma mastaapsuses piisavalt esinduslikud, et me tänu ladestunud viirsavidele saame liustiku viimast taandumist eri uuringupunktide viirsaviläbilõikeid rööbitades ajaliselt üsna kenasti jälgida.

...Siis tuli meri

Pärast mandriliustiku ja Balti jääpaisjärve taandumist meie aladelt võtsid setitamisjärje üle meie koduse Läänemere järgnevad eellased. Kuigi liustikust pärit savimaterjal oli suures osas juba settinud, jagus savikat materjali ümbersetitamiseks siiski omajagu. Heaks näiteks on Tallinna ürgorgude pehmed setted. Ometigi sai Eesti aladel laiemalt edaspidi valdavaks ja geomorfoloogiliselt oluliseks siiski liivade ümbersettimine ja rannikuprotsessid. Toonase Läänemere eellase tujukuse tõttu -- pidevalt oma veetaset muuta ning kord hakata mereks ja siis jälle järveks -- sai Eesti aladest enim pihta just Pärnu piirkond, kus juba settinud viirsavidele settis arvestatav kiht merelisi (ja järvelisi) liivasid. Neist savidest ja liivadest hakkasid omi teid läbi rajama varased jõed, mis toitusid liustikust vabanenud ja mere(järve)pinnast glatsioisostaasia mõjul kõrgemale tõusnud aladelt laekunud sademetest ja põhjaveest. Et asi veelgi keerulisem oleks, laekusid nendesse jõesuudmetesse õige pea ka esimesed kütid-korilasid, kes omi laagreid sättisid selle järgi, kuidas merevesi Läänemeres parasjagu tõusis või langes. Pärnu kant, lisaks sellele, et peidab oma maapõues tohutus paksuses jääjärvelist viirsavi, mis maismaal on olnud oluliseks ehituskivi materjaliks ja teadlastele varvokronoloogiliseks arhiiviks, on kuldaväärt andmepank ka Eesti alade esmase inimasustuse osas – Pulli asula, Sindi-Lodja I, II ja III... ühelgi teisel Eesti maakonnal pole sellist neoliitilist raskekahurväge vastu pakkuda!

Sellega head uudised paraku aga lõppevad. Fakt, et Pärnu linn ja suurem osa tema ümbruskonnast paikneb pehmetele jääjärvelistele savidele settinud liivade „platool“, mida lõhestavad mitmed jõeorud (suurimatest Pärnu, Sauga, Audru ja Reiu jõed), lisab hiljutiste sündmuste tuules ilmselt halle juuksekarvu nende jõgede ääres paikneva kinnisvara omanikele, ent ses osas võiks siiski kogukondliku paanika pisut tagasi hoida ja korrakski elus kuulata geolooge. 

Savide problemaatikum

Plastsetel savidel toimuvad jõekallastel nõlvade stabiilsuse kadudes (valdavalt looduslikel, aga ka inimtekkelistel põhjustel) paratamatult maalihked, kuid ka need alluvad loodusseadustele ja Pärnu kant on ses osas kaugelt kõige paremini geoloogiliselt uuritud piirkond Eestis. Ka Pärnu linn ja lähiümbruse vallad on oma planeeringutes juba aastakümneid lähtunud geoloogide vastavatest uuringutest ning soovitustest. Neid geoloogide antud soovitusi järgisid suures osas ka nüüd looduskatastroofi tõttu (sest seda see Eesti kontekstis kindlasti on) suure ehmatuse üle elanud Tamme maaüksuse omanikud, ent mõnikord lihtsalt realiseerub kõige halvem stsenaarium...

Geoloogid oma know-how’ga ja loodetavasti ka kohalik omavalitsus ning Eesti riik ei jäta aga hädasolijaid omapoolse parima abita. Geoloogid oskavad pärast lihkega tutvumist ilmselt õige pea pakkuda optimaalseid lahendusi kalda stabiliseerimiseks, et saaks eluga edasi minna. Elu ja olu -- see on aga juba riik ja kogukond.

Omalt poolt palun heal lugejal võtta hästi inimlikult ja mõistvalt vastu palve Tamme talu ürdiaia perenaiselt, kes ühes eilses Eesti telekanali uudislõigus edastas sõnumi, et nad ei oota turiste enne maikuud. Palun saage aru selle tragöödia mastaapsusest, mis neid tabanud on, ning päris tõsiselt – kindlasti on lihke piirkond asjatundmatule ja kogemusteta inimesel ohtlik koht kus viibida!

Et ekstreemturistide indu vähekenegi peatada, postitan siinkohal galerii Tartu Ülikooli teaduri ja Eesti ühe pädevaima lihkespetsialisti Marko Kohvi poolt eile sündmuskohal tehtud fotodest – siin on kõik tähtsad asjad palju detailsemalt ja ülevaatlikumalt esindatud, kui hobimatkaja seda iial suudaks tabada – ehk lepite? Marko tegi ka kogutud andmete põhjal kiired arvutused ning visualiseeris tehtu. See on leitav käesoleva artikli esimese joonisena. Ilmselt tuleb lisaks senitehtule Marko poolt veel lisa ja loodetavasti on ta nõus seda kõike ka Eesti Geoloogi lugejatega tulevikus taas kord jagama.

Galerii fotod ja lihkejoonis

Artikli tekst