Hobigeoloog - ürgmerede põrnikad
Kui aastal 1968 operaator Kõps ühel seiklusrikkal päeval kivikuninga koopasse astus, siis esimese kivistisena kohtas ta seal just maailmakuulsat trilobiiti. Trilobiidid on dinosauruste kõrval vast ühed kõige ikoonilisemad väljasurnud loomad, seda osaliselt just oma isepärase välimuse tõttu. Aimata võib, et just seepärast Iko Maran trilobiidi välja valiski Kõpsi kõrvale. Kuid lisaks koheselt äratuntavale välimusele on neil ka evolutsioonis ja teaduse ajaloos märkimisväärne roll olnud.
Kes või mis on trilobiit?
Trilobiidid olid omal ajal nii-öelda merede valitsejad, olles ühed esimesed lülijalgsed terves loomariigis. Lülijalgsed on loomariigi hõimkond, kuhu kuuluvad putukad, ämblikud, vähid ja muud kitiinist kestaga lülilised loomad. Kuigi tänapäevaks on kõik trilobiitide rühmad välja surnud, siis on kivististe kujul säilinud üle 20 000 erineva trilobiidi liigi. Nende areng algas juba enne Kambriumi ajastut (~550 miljonit aastat tagasi) ning trilobiitide viimased perekonnad surid välja Permi ajastu lõpus (251 miljonit aastat tagasi). Vanim ürgne trilobiitide eellane (Yilingia spiciformis), kellel on tuvastatud eristatav pea ja saba, avastati hiljuti Hiina kivimitest. Nägi ta välja umbes selline:Nagu ka trilobiitide loomade nimetusest aimata võib (trilobos – „kolm tahku“ kreeka keeles), on nende kõige selgemini eristatav omadus kolmetahuline sümmeetria. Ehk siis kõikidel trilobiitidel eristub selgelt vasak, parem ja keskmine osa (loobused). Lisaks on tervikliku trilobiidi kivistise puhul võimalik eristada peakilpi, lülilist kereosa ja sabakilpi: Eestis leidub hulgaliselt trilobiite Ordoviitsiumi ja Siluri ajastutest ning mõningal määral ka varasemast Kambriumi ajastust. Üldjuhul jäävad trilobiitide suurused siinkandis kuskil 2–10 cm vahele, kuid mõnikord võib sattuda peale ka suurematele isenditele. Maailma suurima trilobiidi rekord kuulub ühele pirakale lamedale loomale nimega Isotelus Rex (72 cm!!!), kes leiti Põhja-Kanadas jõekaldalt paekivi seest:
Kõige suuremad terviklikud trilobiidid on Eestis tulnud välja põlevkivikaevandustest – need loomad olid üle 20 cm pikad (Eesti suurim trilobiit, õiglaselt vägeva nimega Estoniites laurssoni.
Mõned nädalad tagasi õnnestus mul Saka mõisa lähedalt rannast ka üks 14 cm laiune sabakilp leida, mis vihjab sellele, et terviklik loom oleks üle 30 cm pikkune olnud! Kahjuks on aga lootus sellise looma tervikliku fossiili leidmiseks madal, kuna üldjuhul ta lagundati peale surma ümbritseva keskkonna poolt ära. Trilobiitide kestad säilisid üldjuhul hästi, kuna need sisaldasid hulganisti kaltsiumkarbonaati (CaCO3), mis omakorda aitas kivistumisele kaasa. Sarnaselt tänapäevastele lülijalgsetele (krabid, vähid jne) vahetasid ka trilobiidid oma kestasid: Seetõttu leiame me vägagi tihti hoopis mahajäetud kivistunud kestasid, mitte aga terviklikke loomi. Tervenisti säilinud trilobiidi leidmine on juba tunduvalt haruldasem juhtum ning nad on Eestis II kategooria looduskaitse all. See tähendab, et kui juhtute leidma tervikliku isendi, siis teavitage sellest palun erialaeksperte, näiteks aadressil eestigeoloog@gmail.com või kontakteeruge geoloogidega Facebooki kaudu.
Mõnikord võib ka leida trilobiitide kestade „pesasid“, kus ühel kivilahmakal on kümneid erinevaid sabakilpe ja muid kestatükke näha. Arvatakse, et sarnaselt tänapäevastele koorikloomadele said ka trilobiidid peale teatud perioode kokku ning vahetasid üheskoos oma kesti. Sedaviisi karjas kestade vahetamine võimaldab neil loomadel end ühes oma õrnimas elufaasis paremini kaitsta kiskjate eest.
Kõige tihedamini leidub just trilobiitide sabakilpe, mis koosnevad kokkukasvanud lülidest. Neid leidub erinevates suurustes igal pool Eesti paekivis:
Märksa harvemini leidub aga mitmetest lülidest koosnevat kereosa või eriti habrast peakilpi. Peakilbi teeb eriti huvitavaks asjaolu, et mõnikord on võimalik leida isendeid, kellel on säilinud silmad. Kõikide loomaliikide kõige vanemad silmad maailma ajaloos pärinevad just Eestist leitud Kambriumi-aegsetelt trilobiitidelt. Sarnaselt tänapäeva putukatele koosnesid trilobiitide liitsilmad sadadest väikestest eraldiolevatest läätsedest. Isiklikult on üks mu lemmikmomente fossiile otsides trilobiitide silmade leidmine, sest iga säilinud silm on uskumatult detailne jäljend loomariigi arenemisvõimest, bioloogilisest ajaloost ning evolutsioonist.
Oma kõige lemmikuma silma olen ma leidnud Ida-Virumaalt vanast mahajäetud Aidu põlevkivikarjäärist: Vasakul on trilobiidi pea Aidu karjäärist (umbes 460 miljonit aastat vana), paremal on suurendus tema silmast. Antud isendil on üllatavalt hästi säilinud ~230 eraldiseisvat bifokaalset läätse. Igal läätsel oli oma sarvkest ning nende läätsede muster ja nende erinevad suunad andsid seda tüüpi silmale suurepärase vaatevälja 200 kraadi ulatuses. Seda tüüpi hiiglaslikud ja märgatavalt eraldiseisvad läätsed olid ainult Phacopida seltsi esindajatel.
Mõned aastad tagasi avastati sealtsamast lähedalt aga ühe haruldase ja suhteliselt silmatorkava liigi Telephina esindaja, kes oma hiiglaslike silmadega oli sarnaselt tänapäevastele kiilidele suuteline peaaegu kõikjale enda ümber nägema. Telephina’d olid aga võimelised ringi ujuma ning jahtima zooplanktonit.
Mis ühendab ammu elanud trilobiite ja tänapäeva telefone?
Eesti Loodusmuuseumi geoloog Sander Olo võrdles möödunud aastal Postimehes trilobiite ja telefone: "Trilobiidid polnud esimesed silmadega elukad Maal, kuid nad olid loomariigis esimesed, kellel oli keerukas nägemissüsteem. Mida see tähendab? Trilobiitidel arenesid Maa ajaloo esimesed liitsilmad. See tähendab, et üks silm koosnes väga paljudest läätsedest. Trilobiitidel võis olla ühes silmas 1 - 15 000 läätse. Võrdluseks, inimese silmas on üks lääts, mis suudab muuta kuju ning annab meile võimaluse fokusseerida erineva kaugusega objekte.Läätsed trilobiitide silmades olid seevastu jäigad ja liikumatud. Mis eriti huvitav, need väga primitiivsed kristalliinsed läätsed olid oma ehituselt äärmiselt sarnased esimestele inimese tehtud läätsedele. Kui 17. sajandi füüsikud Descartes ja Huygens arvasid, et olid oma läätsede loomisel innovaatilised, siis tegelikult jõudis loodus ja evolutsioon neist umbes 500 miljonit aastat ette. Kuna teame inimeste tehtud läätsede optilisi omadusi, saame tuletada, et hoolimata jäigast ehitusest võisid trilobiitide silmad olla üllatavalt suure teravussügavusega. See tähendab, et nad suutsid fokusseerida nii kaugeid kui lähedal asuvaid objekte suhteliselt hästi.
Ka tänapäeva telefonides on mitmeid läätsi, mis aitavad meil järjest paremaid fotosid teha. Kaameraläätsed koondavad valguse sensorile, millel asub miljoneid väikseid valgustundlikke elemente. Olukord sarnaneb trilobiitide silmadele. Saadud andmetest suudab telefon välja arvutada, millised pinnad ja objektid tema ümber asuvad. Järgnevalt saadetakse signaalid edasi ekraanile, kus kuvatakse kaamera püütud pilt."
Kuidas kaitsta end kiskja eest?
Valdav enamus trilobiite olid üldjuhul põhjaelulised ning toitusid pigem raipest või muda-organismidest. Nagu eelneva Telephina näitel näha on, arenesid trilobiitidel välja ka ogad üle kere. Nende ogade eesmärk oli tõrjuda kõikvõimalikke kiskjaid ning teha end võimalikult ebaisuäratavaks saagiks. Teine viis, kuidas trilobiidid ennast kaitsesid, oli kerratõmbumine.Kerra tõmmates jäid kiskjatele nähtavaks ja hammustatavaks ainult trilobiidi kõige kaitstumad küljed. Ükskõik kui karastunud alfa-kiskja sa ka poleks, kerratõmbunud ogapalli allaneelamine oleks väga ebamugav olnud.
Nii. Nüüd on kõik selge, mis trilobiitide kohta selge peab esialgu olema. Lähme neid otsima!
Trilobiitide vald
Kindlasti võib leida trilobiitide tükikesi ja harvemal juhul ka terveid isendeid üle kogu Kesk- ja Põhja-Eesti (kaasa arvatud üle-eelmisel korral soovitatud Ontika rannast, kus sabakilbid võivad mõnikord ulatuda üle 10 cm laiuseks!).Kuid randades on nad tavaliselt mere poolt täiesti ära kulutatud.
Eelnevalt sai mainitud, et Jõelähtme vallast on leitud maailma vanim silm. Niivõrd vana olevust ma siinkohal lubada ei saa (~530 miljonit aastat vana), küll aga soovitaks ma külastada seal „trilobiitide vallas“ üht ikoonilisimat vaatamisväärsust – Jägala juga.
Jägala juga asub Kesk-Ordoviitsiumi paekivi peal, mis on pärineb umbes 466 miljonit aastat vanast ajast (Kunda lade).
Asukoht:
Kui minna uurima juga alumiselt tasemelt, siis paljanduvad umbes 8 meetri kõrguselt erinevate ajastute liiva- ja paekivid. See kihtide mäng koos talvise või kevadise joamühinaga on eriti võimas, veel enam kui veetase hiljuti tõusnud on. Kui aga on huvi kivistisi otsida, siis ma soovitan hoopis minna kuivemal ajal ülemisele tasemele jõe põhjaküljele ning jalutada umbes 100-300 meetrit ülesvoolu:
Seal on suvistel perioodidel võimalik näha Jägala jõe poolt lihvitud paekivikihti. Ja see kant lausa kubiseb kivististest! Märkisin punasega kaardil soovitatava jalutusraja. Rajale võib läheneda ka lõunasuunalt ning jalutada üle hüdroelektrijaama tammi. Üks mu sõber on kutsunud seda kanti „ükssarvikute surnuaiaks“ ning ma arvan, et ta pole oma analoogiaga eksinud. Iga sirge kitsas triip järgneval fotol on kas nautiloidi koda või koja jälg. Ning selline vaatepilt pole Jägala jõe ääres üldsegi haruldane.
Siinkohal ka mõned nautiloidide ja tigude näited Jägala kaldalt: Aga aitab tigudest ja nautiloididest, me tulime siia ikkagi ju trilobiite vaatama. Trilobiidid säilivad looduses haruharva terviklikuna. Üldjuhul nad murenevad loodusjõudude poolt ning me leiame ainult nende erinevaid tükikesi. Ka Jägalal on võimalik leida hulgaliselt nii sabakilpe, peakilbi tükikesi kui ka kerelülisid.
Hea otsimise korral võib sealt leida jõe poolt ära lihvitud ja vigastatud isendeid: Võrreldes aga ülejäänud paikadega, kus ma Eestis senini fossiile otsinud olen, on Jägala jõe äärsel alal üks isepärane omadus: nimelt on seal paljud trilobiidid oma jäljendi paekivisse jätnud! Loomad ise on tõenäoliselt jõevooluga juba minema ujunud, kuid nende püherdamise jäljed on vägagi selgelt veel jõekaldal näha. Siinkohal soovitaks ma sul iseendale ja ka kõikidele sõpradele savi-trilobiite teha :)
See on imelihtne.
Juhend savi-trilobiitide tegemiseks
Tänapäeval müüakse kunstipoodides erinevates värvides savisid, mis võivad väga efektse tulemuse anda. Kuna lõpptulemusel on palju varjude ja kontrasti mängu vaja, siis ma soovitaksin pigem tumedaid värve (mitte nagu üleval olevas juhendis).Rebala kivikalmed
Kui sa juba Jõelähtme valda satud, siis soovitan ka läbi põigata Rebala kivikalmete juurest Narva maantee ääres. Seal nimelt asub üle kolmekümne pronksiaegse haua (8. saj eKr), mis tulid 1980ndate keskel tee-ehituse käigus välja. Kahjuks tolleaegsed ehitajad ja arheoloogid tõstsid neid haudu ümber (ega saa ju ometi hakata teed mõne tühja-tähja kivihunniku pärast kõrvale suunama), kuid väidetavalt on nad ikkagi oma originaalkujul säilinud. Ja kuna need hauad on tehtud kohalikust paekivist, siis võite ka sealt otsida kivistisi. Arheoloogid on väitnud, et just hauaplaadid, millel oli palju kivistisi peal, olid asetatud haudadel väljapoole.Selle ajaloolise soovitusega ma tõmbangi seekord otsad kokku. Ilm on praeguse seisuga õues veel täiesti mõistlik, nii et nüüd kõik see mees vutt-vutt veel kive korjama, enne kui lumi maha tuleb!
Järgmine kord räägime lähemalt (ürg)taimestikust ning külastame mõningaid Eesti saari.
Lõpetuseks tahaks veel lihtsalt mainida üht vanarahva tarkust:
Lisalugemist:
Väike nostalgiareis: „Operaator Kõps kiviriigis“Eesti Loodusmuuseumi „Trilobiidid“ ajutise näituse kataloog ja videoklipike:
Trilobiidi prepareerimine:
Kui sul juhuslikult õnnestub leida terviklik trilobiit, siis on täitsa tõenäoline, et ta on veel kinni ümbritsevas maatriksis (loe: kivis). Seetõttu võib proovida seda kivist puhastada ning mõnikord tuleb sealt välja täitsa kena karamellikarva isend. Antud isendi puhastamine võttis mul küll päris korralikult aega, aga lõpptulemus on täitsa kena :)
Natuke professionaalsem prepareerimine:
Trilobiitidega äritsemine:
Venemaalt, eriti Peterburi kandist müüakse trilobiite rahvusvahelisele turule. Sarnased isendid peaksid ka Eestis leitavad olema. Aga Eestis on terviklikud isendid looduskaitse all ning nendega äritsemine on ebaseaduslik!- Pealtnägija - Eesti kaudu käib suurejooneline fossiiliäri
- American Museum of Natural History - Aseri Horizon Trilobites - From Russia With Love
- Russia-Mining students dig up prehistoric fossils
Eesti Loodusmuuseumi geoloog Sander Olo ühe piraka trilobiidiga.
Hoia silmad lahti ja äkki leiad ka Eesti põlevkivist selliseid purakaid ;)
Ingliskeelne podcast-intervjuu Isotelus Rex’i avastanud paleontoloogiga.
Kolmemõõtmelised trilobiitide mudelid.
Mõlemad liigid on ka Eesti paekivist leitavad. Vasaku hiireklikiga saab looma ringi liigutada ning kui veel hoida all Ctrl-nuppu, siis saab ka sisse-välja suumida:
Autor:
Erik AbnerHobigeoloog
66 vastust