Mis kvaliteediga vett sa jood?

Levinumad joogivee kvaliteedi probleemid

Üks levinumaid probleeme Eestis on põhjavee suur rauasisaldus (ja sellega seotult vahel ka suur mangaanisisaldus). Selline probleem võib esineda peaaegu igas Eestimaa nurgas, kuid suurim rauasisaldus on leitav ennekõike Lõuna-Eestis, kus joogiveeks kasutatakse looduslikult suure rauasisaldusega Devoni liivakivi kihtides paiknevat vett. Suure rauasisaldusega vesi on äratuntavalt metalse maitsega, võib olla värvuselt pruunikas (Joonis 1) ning õhuhapnikuga kokku puutudes tekitab selgesse vette pruunika heljumi, mis põhjustab torudes sadet ja ummistusi ning katab aja jooksul anumad pruunika raskesti puhastatava kihiga. Vastavalt Euroopa Liidu direktiividele ning sotsiaalministri määrusele on rauasisaldus joogivees lubatud kuni 0,2 mg/l. Rauasisaldust vees on võimalik edukalt vähendada filtrite abil, kuid tõenäoliselt ei kujuta veidi rauasisalduse piirnormi ületav vesi inimese tervisele otsest ohtu, eriti kui on harjutud seda pikaajaliselt jooma. Raud võib lisaks looduslikule eripärale vette lisanduda ka puurkaevu üldise amortiseerumise tõttu või kui vesi pikemat aega torustikus seisab.

Kraanivees ongi raud tihtipeale tehnogeense päritoluga. Veerooste esinemine on sageli tingitud torustiku kehvast seisundist. Kui vesi pikalt seisab, langeb selle kvaliteet oluliselt, mistõttu tuleks enne vee kasutuselevõttu kaevu mitmekordne veemaht välja pumbata (sügava kaevu puhul mitu tundi). Tähelepanu tasuks pöörata ka sellele, et vesi pumpamisel kaevust võimalikult kaugele juhitaks. Pärast puhastuspumpamist võib selguda, et kaevuvesi on tegelikult igati joodav.

Peamiseks joogivee halva kvaliteedi põhjuseks on mikrobioloogiline reostus, mis kujutab inimesele kõige vahetumat terviseohtu.

2015. aastal anti Terviseameti Keskkonnatervise Uuringute Keskuse poolt välja „Virumaa kaevude joogivee kvaliteedi uuring“, mille eesmärgiks oli Ida- ja Lääne-Virumaa erakasutuses olevate salv- ja puurkaevude joogivee kvaliteedi hindamine. Uuritavate kaevude vees analüüsiti mikrobioloogilisi ja keemilisi näitajaid, mis iseloomustasid nii joogivee kvaliteeti kui ka asukohast tulenevat põhjavee problemaatikat (Joonis 2). Antud uuringust selgus, et peamiseks joogivee halva kvaliteedi põhjuseks on mikrobioloogiline reostus, mis kujutab inimesele kõige vahetumat terviseohtu. Enterokokke^[1] tuvastati 41,5% ja Escherichia coli^[2] bakterit 21,2% uuritud kaevudest. Need bakterid on heaks joogivee hügieenilise kvaliteedi ja fekaalse saastumise indikaatoriks, sest neid ei leidu puhtas põhjavees. Kumbki bakter pole terve inimese soolestikus elutsedes ohtlik. Nõrgestatud immuunsüsteemiga inimestel võib bakter aga osutuda terviseriskiks olukordades kui see koloniseerib teisi elundsüsteeme (veri, kuseelundkond jt). Lisaks leiti uuringus, et mõned kaevud toituvad peamiselt maapinnalähedasest põhjaveest (pinnaseveest), mille põhjuseks on reeglina kaevu ja selle ümbruse halb seisukord. Rohkem reostunud olid salvkaevud, sest need on avatuma konstruktsiooniga ja just seetõttu võivad saastuda pinnaseveega.

Lokaalsed joogivee kvaliteedi probleemid

Mereäärsetes piirkondades on sügavates puurkaevudes probleemiks kõrgendatud kloriidide sisaldus, mis jõuab põhjavette mereveest või aluskorrast. Põhja-Eestile on probleemiks ka joogivee radioloogilised näitajad. Radioaktiivsete ainete sisaldus põhjavees sõltub otseselt vett andvate kivimite radioaktiivsusest, mille mõju avaldub eelkõige Kambriumi-Vendi põhjaveekihtides. Senised läbiviidud riskihinnangud on näidanud, et looduslikku päritolu radioloogiliste näitajate tõttu on haigestumine siiski vähetõenäoline.

Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal korraldatud seire (Joonis 3) näitab, et madalates kaevudes esineb kõrgendatud määral nitraatioone ja leidub ka pestitsiide. See on tingitud asjaolust, et piirkonna veevarustuse allikaks olev Siluri-Ordoviitsiumi veekompleks koosneb mitmesugustest lubjakividest ja dolomiitidest, mis on ülemise 30 m ulatuses tugevalt karstunud^[3] ja lõhestunud. Sel alal on ka pinnakatte paksus enamasti väike ning seetõttu kergesti ligipääsetav reoainetele, eelkõige lämmastikühendite infiltratsioonile. Lämmastikühendite peamiseks allikaks on väetised, mis uhutakse põldudelt põhjavette sademeveega. Täpsemalt saab lugeda nitraaditundliku ala põhjavee seire aruandest.

Fluoriidil on oluline osa hambaemaili de- ja remineralisatsioonis, mis aitab ära hoida hambakaariese teket. Samuti on see aine vajalik luude arenguks. Fluori puhul on oluline, et seda ei leiduks vees liiga vähe ega liiga palju. Kõige paremaks peetakse joogivett, mille fluorisisaldus jääb vahemikku 0,5–1,5 mg/l. Kui tarbida aga niisugust vett, milles on fluori ülearu, võib avalduda selle toksiline toime, mis võib põhjustada hambafluoroosi või muid tervisehäireid. Kõige sagedamini esineb joogivee fluorisisaldus üle normi Läänemaal, kuid ka Pärnu- ja Raplamaal.

Lisaks on leitud, et kroonilisi haigusi võivad kujundada veel mitmete keemiliste ainete leidumine joogivees – sulfaadid (ennekõike Ida-Virumaal), boor, alumiinium, nikkel, plii, väävelvesinik jt.

Vee kvaliteeti ohustab ka kaevu omanik ise

Eesti elanikud on joogiveega võrdlemisi hästi varustatud ja üldiselt on kõikides linnades, alevikes ja külakeskustes ühisveevärk olemas. Suurem osa (85%) Eesti elanikest kasutab ühisveevärgi vett, mida kontrollitakse pidevalt. Peale ühisveevärkide järelevalvet, mis kuulub Terviseameti pädevusse, teostatakse Eestis pidevalt ka Keskkonnaministeeriumi haldusalas põhjavee seiret. Tarbijad, kes pole aga veevärgiga ühinenud, peavad suutma tagada hea veekvaliteedi ise.

Reeglina ei seosta enamik kaevuomanikke vee halvenenud kvaliteeti enda puuduliku tegevusega.

Joogivee kvaliteeti võib pahaaimamatult ohustada ka kaevuomanik ise. Reeglina aga ei seosta enamik kaevuomanikke vee halvenenud kvaliteeti tema enda puuduliku tegevusega. Puurkaev peab alati olema ümbritsetud hooldusalaga või sanitaarkaitsealaga  (vastavalt situatsioonile raadiusega 10–50 m), kus ei toimu mingisugust majanduslikku tegevust. Kaevu asukoht peab olema võimalikest reostusallikatest (käimlad, prügikastid, väetise- ja sõnnikuhoidlad, õlimahutid, kanaliseerimata saunad jne) võimalikult kaugel ja põhjaveevoolu suunas (pinnalähedane veekiht järgib maapinna kallakut) ülesvoolu. Kõige rohkem on maapinnalt tuleneva reostuse ohus just madalad kaevud, mis avavad pealmisi veekihte. Kaevu manteltoru suudme ots peab maapinnast või šurfi^[4] põhjast paiknema vähemalt 30 cm kõrgusel ning olema kaetud kaanega (Joonis 4). See hoiab ära võimaluse, et näiteks üleujutuse ajal maapinnale kogunev vesi voolaks otse kaevu ja reostaks põhjavett.

Väga oluline on ka korrektselt rajatud puurkaevu konstruktsioon. Uue kaevu rajamisel ei tasu valida alati kõige odavamat pakkumist tundmatult firmalt, sest tihtipeale tähendab see hinnaalandust ka rajatud kaevu ehituse juures. See ei pruugi tagada aga kvaliteetset joogivett. Miks on valesti või väga ammu rajatud puurkaevud keskkonnaohtlikud, saad lugeda täpsemalt blogi varasemast postitusest.

Kokkuvõtvalt võib siiski nentida, et hea kvaliteediga joogivee puudust Eestis ei ole ning kraanivee joomist kartma ei pea. Siiski tasuks enda valduses olev puur- või salvkaev üle vaadata sellise pilguga, et see ei ohustaks tarbijat ega põhjaveekihti ennast.

Sõnaseletaja

[1]  - fekaalne streptokokk, kuulub enterobakterite sugukonda ja elutseb põhiliselt inimeste ja loomade soolestikus. Veekeskkonnas püsivad elus pikka aega, mistõttu võib nende esinemine viidata ammusele reostusele.
[2] - Soolekepike ehk kolibakter on pulgakujuline bakteri liik, kes kuulub enterobakterite sugukonda ja kes elutseb põhiliselt inimeste ja loomade soolestikus.
[3] - nähtus, kus maapõue sattuv sademevesi lahustab kivimeid (lubjakivi, dolomiit, sool, kips) tekitades nendesse ajapikku tühimikke, lõhesid, koopasüsteeme.
[4] - maapinnale avanev madal püstkaeveõõs, milles paikneb puurkaev