Geoloog on inimene
Käesolev kirjatükk avab rubriigi, mis EG blogi elu ja töökorraldust selgitavas peatükis sai eraldatud teemana „Geoloogide töö ja persoonilood“, slogan'ina lihtsalt „Geoloogia ja inimene“.
Iga kuu ilmuma hakkav rubriik püüab anda geoloogiale inimlikku mõõdet. Teadusharule, millega reeglina seostub vaid tohutul hulgal võõrsõnu, mis muudavad nagunii nibin-nabin hoomatava teema hetkega täiesti arusaamatuks. Teadusharule, mille üksnes mainimine ajab igal fosforiidisõja valveveteranil kõrvad kikki ning paneb käe palitu järele sirutama. Teadusharule, mis kogu taasiseseisvunud Eesti Vabariigi aja on olnud vaeslapse rollis. Sellise tülika vaeslapse rollis, keda õue päris ei aeta (kui just mõnikord jõulude paiku ei teki kanget tarvidust lumikellukeste järele), aga kellega midagi väga asjalikku kah ette võtta ei osata. Ometigi on see teadusharu kõige kiuste tootnud Eesti Vabariigile, ka viimastel aastakümnetel, märkimisväärse hulga tublisid geolooge, kes tahavad oma riigile abiks olla. Võib-olla riigile, kes teab ja oskab kõike viieteist aasta perspektiivis, aga võib-olla riigile, kes oma otsustes lähtub vaid ühe kvartali tulemustest ette ja taha. Mõlemal juhul tuleb geoloogide know-how kasuks. 15 aastat on meie jaoks nohu. Geoloogidel on oskus vaadata kaugesse minevikku. Ja läbi selle ka tulevikku.
Räägime inimestest. Geoloogia on vana teadus. Nagu Hardi postitusest teada saime, ulatub see teadus tinglikult tagasi kiviaega. Mind isiklikult aga paelub enim periood, mil suur valgustusajastu (18. sajand) polnud veel alanud ning vastuolud vana (religioosse) ja uue (teadusliku) maailmapildi vahel polnud veel hakanud omavahel korralikku turmtuld andma. Sel üdini religioossel ajal kerkisid esile persoonid, kellest poleks ealeski arvanud, et just neist saavad tänapäevase teadusliku maailmakäsituse nurgakivid.
>Minu lemmikuks on taanlane Niels Steensen. Või Nicolas Steno, nagu teda valdav osa maailmast tänapäeval tunneb. Mees nagu Hunt Kriimsilm! Ta oli tubli anatoomiaentusiast, samas töötas ta hobi korras Itaalias katoliku piiskopina, kuid surematuse saavutas ta Steno seadustega. Neist olulisim on superpositsiooniprintsiip, mis väidab, et stratigraafiliste kihtide rikkumata lasumuse korral on vanemaks kihiks lamav ehk alumine ja nooremaks lasuv ehk ülemine kiht. Kukepea(!), ütlete te kõik, kel vähemalt kolm klassi loodusharidust põhikoolist. Aga see ei ole nii lihtne. Te unustate, et tegelikult lõi Jumal maailma kuue päevaga. Ja tulge rääkige seda nüüd 17. sajandi religioossele mehele, kes usub sellesse, kuid leiab seejärel kalafossiili mitmekilomeetrise mäe otsast! Okei, veeuputus oli ju mingil ajal ka ning küllap see seletaks nii mõndagi ja küllap see teadmine ka Stenot lõpuks rahustas, ent teadusliku maailmapildi tekke algus oli tehtud. Ühe inimese sisevõitlustes. Geoloogias.
Eestis on jagatud geoloogiaharidust ligemale 200 aastat. Tol ajal enam nii tõsiseid sisevõitlusi iseenesega ei peetud, ent personaalseid välisvõitlusi jagus nii vasakule kui paremale. Sellest kaugest ajast on Eestis tegutsenud terve hulk väärikaid ja olulisi geolooge: Moritz von Engelhardt, Constatin Grewingk, Friedrich Schmidt, Hendrik Bekker, Armin Öpik, Karl Orviku, Arvo Rõõmusoks ja Madis Rubel, kui mainida vaid mõningaid. Kindlasti pöördume EG blogis erinevatel põhjustel peagi tagasi nende ja nende panuse juurde Eesti geoloogiasse, ent… Kuhu me jäimegi? „Geoloogia ja inimene“?
Oi! Mul on suur rõõm teile teada anda augustikuised peaesinejad. Kui kõiksuse-elevandid just maakilpkonna oma seljast maha ei pilla ja kui Päike Maa ümber tiirutamist ei jäta, saate kuu aja pärast lugeda lugu päris geoloogidest, kes elavad päris oma elu Karula kuplite vahel. Ja kuivõrd kohe-kohe on kooliaeg saabumas, tuleb juttu ka koolist, haridusest ja haritusest.
Kui teid minu senine jutt ei veennud, siis kuu aja pärast olete kindlasti päri – geoloog on inimene.
Vastused puuduvad