Peeter Somelar: Mineraalide vägi
Tundub, et huvi teema vastu on suur ning teaduspõhisest sisust väga ei hoolita, kui tegemist on säravate kirevate kivikestega, millega inimesel tekivad peamiselt "tunnetamise" kaudu mingid suhted või mõjud. Kodulehed ja mitmed mineraalidega kaubitsevad poed käsitlevad ja propageerivad kivimite ja mineraalide müstilisi ja ravivaid omadusi, rõhutades, et nemad vaid harivad ning levitavad, mõjud ja tundmused tekivad aga inimeses uskudes ning usk on igaühe vaba tahe. Iseäranis pole selles midagi uut, ajalooliselt on teada, et inimesed on uskunud ja kasutanud erinevaid mineraale aegade algusest saati, omistanud erinevatele kristallidele müütilisi ja ravivaid omadusi ning sageli usuti, et mineraalid kaitsevad halva ja needmise eest. Näiteks uskusid vanad kreeklased, et ametüsti kristallid aitavad hoiduda alkoholi liigtarbimisest ja purjujäämise eest. Ristisõdijad kasutasid ametüsti kui kaitsekivi, mis kristluses sümboliseeris pigem alandlikkust ja andumust. Tänapäeval kingitakse katoliku kiriku kardinalidele ametisse pühitsemise puhul ametüsti kandev sõrmus ja on teada, et ametüstiga kaunistatud sõrmuseid kannavad paavstid. Samas on juhtusid, kus mõningatele kividele/mineraalidele on omistatud vastupidiselt hoopis halvaendelised omadused, mis toovad kandjale kannatust ning hukatust.
Antiik- ja keskajal, kui inimesed suhtusid täie tõsidusega nõidusesse ja posimisse ning arstiteadus polnud veel kuigi kõrgel tasemel, püüti mineraalide/kivimite abil ravida tõsiseid haiguseid. Usuti, et mineraalid aitavad verejooksu, lühinägelikkuse, krampide, hulluse, süüfilise jms vastu. Nüüdisaegse meditsiini taseme ja selle kättesaadavuse juures peab olema lausa kuritahtlik või lihtsalt naiivne, et uskuda või propageerida mineraalidega haiguste ravimist. Tänapäeval püütakse kivimeid/mineraale seostada ka astroloogia ja sünnikuuga, kus sodiaagimärke seotakse kaitsva või õnnetoova mineraaliga. See pole iseenesest jällegi uudne nähtus, sellist mõtteviisi ja äriplaani kasutasid juba muistsed assüürlased ja babüloonlased.
Nüüdisaegse meditsiini taseme ja selle kättesaadavuse juures peab olema lausa kuritahtlik või lihtsalt naiivne, et uskuda või propageerida mineraalidega haiguste ravimist.
Millega tegeleb päris mineraloogia?
Paratamatult tekib kõiki neid esoteerilisi, müstikast ja tervendavatest mineraalidest pakatavaid teoseid lugedes küsimus, kas see ongi see, millega teaduspõhine mineraloogia tegeleb? Kui palju on tõde neis tohututes uskumustes ning teooriates? Kas üks kivi saab anda -- arvestades tema füüsikalisi ning keemilisi omadusi -- mingit tuge või tervendust elusorganismile, millel on hoopis teistsugused toimemehhanismid?
Definitsiooni järgi on mineraloogia teadusharu, mis tegeleb mineraalidega, nende kristallograafia, füüsikaliste omaduste, keemilise koostise, klassifitseerimise ja määramisega. Mineraloogia omab olulist osa mitte ainult geoloogias, vaid ka materjaliteadustes, keskkonnatehnoloogias, arheoloogias jne. Mineraal ja kivim kui objekt aitab mõista kivimite, mineraalide tekkeaegseid keskkonnatingimusi ja läbi selle selgitada geoloogilises ajas toimunud või tänapäeval toimuvate protsesside ja sündmuste põhjuseid ning mehhanisme. Mineraalide füüsikaliste ning keemiliste omaduste põhjal on võimalik tõesti uurida Maa ajalugu, tõepoolest ennustada mõnevõrra ka tulevikku - tehes järeldusi ning leides seoseid minevikuga.
Seega tuleb kivimeid ja mineraale uurides püstitada küsimusi, mis võiksid küll esoteerikuid vaimustada - kust me tuleme või kes me oleme, kuidas muutub maailm meie ümber. Siiski on raske teaduspõhiselt kinnitada nende mõju geoloogilises ajamääratluses silmapilgus, mida mõni kivi inimese käes, taskus või veepudelis olles mööda saadab. Küll aga muudab inimeste elu mugavamaks ja paremaks mineraalide tundmine, nende füüsikalise või keemilise omaduse uurimine. Sageli ei märgata/teata tõsiasja, et igapäevaselt kasutusel olevad seadmed on ehitatud mineraalidest pärinevatest metallidest ning mittemetallidest ning töötavad tänu mineraalide kindlatele füüsikalistele ja keemilistele omadustele, nagu näiteks erinevad elektrijuhid (kuld, vask), pooljuhid (püriit, galeniit), isolaatorid (muskoviit). Me ehitame oma maju ja teid, kasutades mineraale erinevates ehitusmaterjalides (betoon, segud, tellised, aknaklaas jne.). Teaduslikult puudub igasugune seos mineraalide tervendavate võimete ja inimese vahel. Kuid samas on tõsiasi, et mitmed mineraalid on leidnud kasutust ravimitööstuses (elavhõbe termomeetrites, kips luumurdude raviks, talk beebipuudrina, smektiit kõhuhädade korral jne.) ja kosmeeetikas (savimineraalid koorivates ja niisutavates kreemides).
Mineraalide füüsikaliste ning keemiliste omaduste põhjal on võimalik uurida Maa ajalugu ja tõepoolest ennustada mõnevõrra ka tulevikku.
Muidugi on kõik see kaunis, mida mineraalid silmale pakuvad, kindlasti väga oluline emotsionaalsele poolele inimeses. Mineraalide täiuslike kristallide harv esinemine tõstab nende väärtust ka rahakotis, kollektsionääride kogudes, ehetes, kunstiteostes jm. Kõik see on teinud mineraalid ning kivimid meile tuttavaks kui olulised objektid. Samas võib inimese enda usk mingi mineraali enneolematutesse võimetesse muuta enesetunde või tervise paremaks ning usku ei ole põhjust alahinnata. Talismanid ning tootemkivid on alati olnud inimkooslustes ja ühiskondades hinnatud. Põhimõtteliselt – kui leitud või ostetud kivi/mineraal tekitab sooja või toreda emotsiooni, mida soovitakse ka tulevikus meenutada, miks siis mitte tõsta see maast üles või osta, et hiljem kanda taskus, ehtena või hoida kodus nähtaval kohal riiulil.
Autor
Peeter Somelar (peeter.somelar@ut.ee) ˗ Tartu Ülikooli geoloogia osakond, Ravila 14A, 50411 Tartu
Toimetas: Lauri Joosu
Vastused puuduvad