Andres Marandi: ebamugavuse jäävuse seadus

Mugavus ja ebamugavus ei teki ega kao, vaid need võivad muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt inimeselt teisele. Mugavust kirjeldab kõige paremini mugavustsooni mõiste, mille kohaselt on see mõtteline tsoon, kuhu kuuluvad harjumuspärased asjad, mida me teeme igapäevaselt ja milleks me ei pea end nii palju psühholoogiliselt ette valmistama.

Enne hiljutisi kriise tundus elu maakeral üsna mugav, kuna inimkond on viimased u 200 aastat elanud väga mugavalt. Kogu inimkonna arengu taga on energia kasutamise oskuse kasv, mis sai alguse tööstusliku pöördega 18. ning 19. sajandil. Sellest alates on peamine energia inimkonnale tulnud fossiilsetest kütustest. Energiavarud on olnud lokaalselt väga kontsentreeritud, peamiselt maa all, ning seetõttu on olnud neid üsna mugav kasutada.

Tänu inimkonna arengule on 200 aasta jooksul inimeste hulk jõudsalt kasvanud ühelt miljardilt seitsme miljardini ning samal ajal on ka vähenenud vaeste inimeste osakaal. Kõrvutades omavahel inimeste arvu maal ning vaeste osakaalu kogu inimkonnast, siis viimased 30 aastat on olnud parim aeg elamiseks.

Aastal 1800 oli absoluutses vaesuses inimesi peaaegu sama palju kui tänapäeval (vastavalt 960 mln ja 730 mln), kuid vahe on selles, et vahepeal on oluliselt kasvanud maailma rahvaarv (vastavalt 1 mld ja 7 mld), ehk vaesuses elavate inimeste protsent maailma rahvastikust on langenud ca 90 protsendilt alla kümne protsendi. 1990. aastal oli vaesuses elavate inimeste hulk ca 35 protsenti inimkonnast (Hasell and Roser, 2019).

Üldise heaolu kasvuga kasvab ka mugavustsooni alumine piir, sest kõik tahavad elada paremini. Nii nagu Mirjam Mõttus ütles 11. mai Vikerraadio päevakommentaaris, et "ka väikelinna elanikud igatsevad uute ja kaasaja nõuetele vastavate elukohtade järele" ja et "meie nõudmised on ühes heaoluga kasvanud" ning "lootusetu optimistina loodan, et kaasaegsed elutingimused jõuavad kõige kiuste ka provintsidesse", loodavad kõik arenevad riigid, et kaasaegsed elutingimused jõuavad ükskord ka nendeni.

Seetõttu ei ole inimkonna nõudmised kasvanud mitte ainult inimeste arvu kasvuga, vaid ka soovide kasvuga. Kui ressurssi on küllaga, siis võivad kõik soovida mida tahes ning selle saamine on vaid soovija enda mugavuse küsimus. Kui aga ressurssi on piiratult, siis hakkab soovide täitmine toimuma kellegi teise ressursi arvelt, ehk siis kellegi teise mugavuse arvelt.

Meie mugav elu sai otsa aastatel 1980-1990, kui hakati tõsisemalt rääkima kliima soojenemisest. 1990. algusest saadik on töötanud IPCC kliimapaneel ning avaldanud raporteid CO2 suurenemise kohta Maa atmosfääris ning sellest kuidas CO2 osakaal mõjutab temperatuuri Maal.

Mõnes paigas on Maa temperatuuri tõusu tagajärjed juba selgelt tuntavad, mõnes vähem. 2021. aasta lõpuks olid globaalset soojenemist teadvustanud juba enamus maailma riikide ning sama aasta novembris Glasgow's toimunud kliimakonverentsi peamiseks eesmärgiks oli saavutada lepe, et sajandi keskpaigaks saavutataks Maal süsihappegaasile 0-emissioon ning et globaalne kliimasoojenemine piirduks 1,5 kraadiga.

Glasgow konverentsi kõige praktilisema kokkuleppe, mis puudutas järkjärgulist loobumist söeenergiast ning fossiilsete kütustele kehtestatud toetustest, realiseerimiseks on vaja leida uusi energialiike, mis toidavad tööstust ning meie igapäevaelu.

Uute energialiikide valikus on päikeseenergia, tuuleenergia, hüdroenergia, tuumaenergia, vesinikuenergia, taastuv biomass jt ning peamine diskussioon käib selle üle, kuidas neid energialiike omavahel kombineerida selleks, et piisaval hulgal energia kättesaadavus oleks alati tagatud.

Vaidlused on tulised, sest uute energialiikide lisandumisel luuakse ka uutmoodi majandustegevust ning on tekkinud nišš, mida on võimalik hõivata. Seega olemegi oma globaalse kliimamuutusega seotud ebamugavustunde matnud uute energialiikide leidmise alla.

Kas aga uued energialiigid ikka vähendavad meie mugavustunnet? Nagu enne juba kirjeldatud, siis fossiilkütused on väga suure energiatihedusega ning nende kaevandamine või ammutamine toimus piiratud territooriumil. Lisaks, kuna fossiilkütuste kaevandamine ning ammutamine on toimunud juba viimased 200 aastat ehk vähemalt kaheksa inimpõlve, siis seetõttu tunduvad olemasolevad kaevandused ning nafta- ja gaasiväljad üsna mugavas kohas olevat.

Uute lahenduste puhul hakkavad uued energialiigid konkureerima meie kehtiva elukorraldusega, eelkõige ilusa vaatega, uute häältega, kaduva metsaga jne. Juba mõte sellele tekitab ärevust.

Karm tõde on ka see, et looduslikul gaasil ning naftal on kaks suurusjärku (mediaanväärtus vastavalt 240 ja 480 w/m2) suurem energiatihedus kui päikese- või tuuleenergial (mediaanväärtus vastavalt 6 ja 2 w/m2) (van Zalk and Behrens, 2018).

Biomassi puhul on energiatiheduse vahe fossiilsete kütustega isegi tuhandekordne. Seega on paratamatus, et energiatootmine väljub olemasolevate kaevanduste, õli- ja naftaväljade alalt ning pikalt toiminud keemiatööstuse piirkondadest.

Tööstuse või muude suurte arenduste liikumine uude kohta toob alati kaasa NIMBY (mitte minu tagahoovis) reaktsiooni, mis on ebameeldivuse jäävuse seaduse üks väljapaistvamaid vorme.

Iga suure arenduse asukoha valiku otsuste taga on rida objektiivseid ning subjektiivseid argumente: vaba maa-ala, avatus tuultele, maavarade olemasolu, mida ei saa muuta. Nendele vastandub aga väga subjektiivne ebameeldivustunne (mugavustsoonist väljumise vajadus).

Kuna ebameeldivustunne on väga subjektiivne ning emotsionaalne, siis ei anta endale aru, et kui mõnda arendust ei tule minu lähedale, siis tehakse see kuhugi mujale, ehk minu mugavus tuleb kellegi ebamugavuse arvelt ja ka vastupidi.

Kui tuule- ning päikeseparkide rajamine meile rohkem või vähem mugavatesse kohtadesse, on juba hoogsalt alanud ning kõigil on sellest protsessist mingi ettekujutus ja arvamus, siis paljud inimesed ei hooma veel, et uute energialiikide kasutuselevõtuga kaasneb hüppeline uute maavarade kaevandamise vajadus.

Päikesepaneelid, tuulikud, elektriautod, salvestusseadmed (enam ei saa bensiini lihtsalt metallmahutis hoida), elektrivõrgud jne vajavad suurel hulgal täiesti uusi materjale. Kui rauda ja alumiiniumit mitte arvestada, siis näiteks elektriauto vajab tavaautoga võrreldes umbes kuus korda rohkem erinevaid metalle või muid mineraale, (IEA, 2021a).

Sellest tulenevalt on Rahvusvaheline Energiaassotsiatsioon (IEA) oma uuringutes hinnanud, et puhtale energiale üleminekul maavarade nõudlus kahekordistub aastaks 2040 ning kolmekordistub aastaks 2050 (IEA, 2021b).

IEA (IEA, 2021b) on oma uuringus hinnanud suureneva kaevandustegevuse mõju looduskeskkonnale ning ühiskonnale. Keskkonnamõjudena on esile toodud eelkõige mõju maakasutusele, veeressurssidele ning tekkivatele kaevandusjäätmetele.

Maakasutuse puhul on mõjudeks eelkõige muutus maakasutuses, mille tulemusena väheneb ökoloogiline mitmekesisus, võivad kaduda inimeste elukohad või asulad ning ohustatud liikide elupaigad.

Veekeskkonna mõjudena tuuakse välja suur veekasutus kaevandamisel ning mineraalide töötlemisel, mis omakorda võimenduvad asjaoluga, et paljud kriitiliste mineraalide leiukohad asuvad just veevaestes piirkondades.

Kuhu iganes me ei vaataks või mida iganes me ei teeks, ei ole meie probleem mitte igapäevases käitumises või tööstuse tüübis, vaid hoopis inimeste arvus sellel planeedil. Me lihtsalt oleme oma ökoloogilise niši, milleks on Maa, täitnud.

Ökoloogias on hästi kirjeldatud liikide arengut ning populatsioonilaineid. Põhimõtteliselt saab ühe liigi populatsioon paljuneda ökosüsteemis vaid teiste liikide arvelt. Mingil hetkel hakkab liigi eksisteerimist limiteerima keskkonnatingimused ning loodusseadused hakkavad asja kontrollima. Lõpuks, kui üks liik on oma ökoloogilise niši täitnud, siis on edasi vaid kolm võimalust: surra välja, kohastuda või leida uus koht elamiseks.

Seega on küsimuseks, et kas meie elu läheb mugavamaks kui me suudame Glasgow kohtumise kiimaeesmärke täita ning hoida meie planeedi pinda ja atmosfääri liigselt soojenemast?

Neil, kes elavad soodsates kliimavöötmetes ning arenenud riikides läheb elu tõenäoliselt mugavamaks, kuid mujal läheb tõenäoliselt elu selle võrra ebamugavamaks. Kuna inimkond on paisunud juba väga suureks, siis on Maa ressursid muutunud meie jaoks piiravaks teguriks ning süsteem Maa on muutnud inimtegevusele suletud süsteemiks: kõik asjad tulevad millegi arvelt.

Ka Hardin (1968) jõudis oma artiklis järelduseni, et ilma vabaduste piiramiseta seda probleemi ei lahendata ning inimeste poolt põhjustatud protsesside piiramine on võimalik vaid inimkonna arvukuse piiramisega. Seega võib ebamugavuse jäävuse seadusele lisada veel ühe tingimuse: globaalne ebamugavuse kasv kasvab koos inimkonna arvukuse kasvuga.

Erinevalt teistest liikidest Maal on inimestel arenenud analüüsivõime ning tuleviku prognoosimise võime. Seetõttu on inimene läbi aegade pidanud ennast looduse krooniks. Kui varasemalt arvati, et looduselt tuleb võtta kõik, mis võtta annab, siis nüüd arvatakse, et on võimalik muuta globaalset kliimat.

Tegelikult ei ole meie olukorra teadvustamise võime meile mitte eeliseks, vaid hoopis karistuseks. Me saame aru, mis toimub, aga samal ajal ka näeme, et ei suuda midagi ette võtta.

Lõpetuseks on paslik parafraseerida vana rahvatarkust, et "inimene teeb plaane (püüab leida oma mugavustsooni), kuid Maa naerab selle peale." Maa on oma ajaloos näinud juba mitut väljasuremist ning tulevikus tuleb neid tõenäoliselt veelgi.

Autor väljendab arvamusartiklis isiklikke seisukohti

Allikad

• Hardin, G., 1968. The Tragedy of the Commons. Science (80-. ). 162, 1243–1248.
• Hasell, J., Roser, M., 2019. How do we know the history of extreme poverty? [WWW Document]. Our World Data. (Vaadatud 5.11.22).
• IEA, 2021a. Minerals used in electric cars compared to conventional cars – Charts – Data & Statistics - IEA [WWW Document]. (Vaadatud 5.13.22).
• IEA, 2021b. The Role of Critical World Energy Outlook Special Report Minerals in Clean Energy Transitions. Int. Energy Agency Publ. 287.
• Van Zalk, J., Behrens, P., 2018. The spatial extent of renewable and non-renewable power generation: A review and meta-analysis of power densities and their application in the U.S. Energy Policy 123, 83–91.

Autor