Akadeemik Kirsimäe - fosforiit ja haruldased muldmetallid Eestis
Nõudlus haruldaste muldmetallide järele kasvab üle kogu maailma ja Eesti on nende tootmises ainulaadsel kohal. Pole aga veel teada, kas meie fosforiidivaru on võimalik koos selles leiduvate metallidega kasutusele võtta, rääkis Ago Gaškovile Tartu Ülikooli geoloogiaprofessor ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Kalle Kirsimäe.
Intervjuu ilmus algselt ERR teadusportaalis Novaator.
Intervjuu ilmus algselt ERR teadusportaalis Novaator.
Ilmselt on enamik tänapäeva inimesi kuulnud mõistet "haruldased muldmetallid". Selgub, et ilma nendeta ei oleks tänapäeva elu võimalik, kuna poleks võimalik ehitada droone, lennukeid, toota arvuteid, telekaid ega mobiiltelefone. Eestil võib olla haruldaste muldmetallide tootmisel maailmas väga oluline koht. Äkki on meil võimalik konkureerida isegi Hiinaga? Praegu on selle riigi käes 90 protsenti haruldaste muldmetallide tootmisvõimsusest.
Lisaksin sellesse nimekirja ka kõige lihtsamad asjad, mis meile tänapäeval üha rohkem ja rohkem kasutusse on jõudnud: LED-valgustid. Ka nende puhul on haruldasi muldmetalle vaja.
Mis puutub Hiinaga konkureerimisse, siis on kaks erinevat tahku. Üks on haruldaste muldmetallide ressurss, ehk see, mida me saame maapõuest leida ja kaevandada. Teine tahk on aga töötlemine. Maailmas on tegelikult haruldaste muldmetallide varud üsnagi suured. Paraku on absoluutne enamus haruldaste muldmetallide tootmisvõimsusest Hiinas.
Eesti Hiinale päris tõsist konkurentsi ei paku, aga haruldaste muldmetallide tootmise alal oleme tegelikult unikaalses positsioonis küll. Nimelt siinsamas Sillamäel on olemas aastakümnete pikkune kogemus haruldaste muldmetallide eraldamisel ning tehas töötab tänase päevani.
Tuleb kindlasti rõhutada, et Sillamäe tehas on üks vähestest väljaspool Hiinat asuvaid haruldaste muldmetallide tehaseid. Üsna kindlasti võib ka öelda, et tegemist Euroopa suurima, kui mitte ainsa tehasega, kus haruldasi muldmetalle puhastatakse, eraldatakse ja töödeldakse.
Euroopas on haruldaste muldmetallide näol tegemist kriitilise maavaraga, see tähendab seda, et nende varusid on vähe või siis on need erinevatel põhjustel raskesti kättesaadavad. Ei saa öelda, et Eestis ei oleks haruldasi muldmetalle varem uuritud, aga siiski puudub ülevaade selle kohta, kui palju meil neid varusid olla võiks.
Mitte ainult Euroopa Liit, vaid ka USA ja tegelikult väga paljud teised riigid on defineerinud haruldased muldmetallid kriitilise maavarana. Kriitilisuse hindamisel on kaks olulist näitajat. Esiteks olemasolevad varud, teiseks tarnerisk. Haruldaste muldmetallide puhul on määravad mõlemad.
Tarneriski küsimus on seotud kahtlemata juba nimetatud monopoolses seisundis oleva Hiina suure mõjuvõimuga sellel turul. Teiselt poolt on aga haruldaste muldmetallide teadaolevad varud üsna piiratult kaardistatud.Eestis ei ole varem spetsiifiliselt haruldaste muldmetallide varusid uuritud, kuid seoses Eesti fosforiidi võimaliku kasutuselevõtuga ja nende uuringutega, mida täna Eesti Geoloogiateenistus koostöös Eesti ülikoolidega teeb, on kerkinud üles küsimus haruldastest muldmetallidest, mis potentsiaalselt esinevad koos fosforiidiga.
Asi on selles, et fosforiit ehk kaltsiumfosfaat toimib omalaadse käsnana või absorbendina, mis seob endaga haruldasi muldmetalle. Seetõttu on fosforiitides ka looduslikust foonist kõrgem haruldaste muldmetallide sisaldus ja fosforiiti peetakse tänapäeval üheks potentsiaalseks haruldaste muldmetallide allikaks. Sellega kaasnevad tehnoloogilised väljakutsed.
Me peame need haruldased muldmetallid fosforiidist kätte saama. Fosforiiti kasutatakse fosforhappe, fosforväetiste ja mitmesuguste fosforit sisaldavate toodete valmistamiseks. Fosforhape on primaarne produkt, mille tootmisel peaksime haruldased muldmetallid eraldama ja suunama puhastamisele.
Haruldaste muldmetallide üksteisest lahutamine on väga oluline. Kasutust ei leia mitte haruldaste muldmetallide segu, vaid sellest eraldatud üksikud elemendid, millel on vägagi erinevad kasutusalad.
Eelmisel aastal käivitunud maapõuevarude väärindamise programmis RESTA on projekt, mis on spetsiifiliselt suunatud haruldaste muldmetallide uuringutele Eesti fosforiidist ja selle uuringu üks väljund ongi nende potentsiaalsete varude täpsustamine.
Me võime anda umbkaudse hinnangu, et kui Eesti fosforiidi koguvaru näiteks Rakvere väljal on seitsesada kuni kaheksasada miljonit tonni, mõõdetuna difosforpentoksiidina, siis haruldaste muldmetallide sisaldused on selles ääretult varieeruvad. Väga üldiselt võiksime juba kogutud andmete põhjal öelda, et Eesti fosforiidimaardla difosforpentoksiidis on 0.05 kuni 0.5 protsenti haruldasi muldmetalle.
See tähendab, et ühes tonnis difosforpentoksiidis on 500 grammi kuni 5 kilogrammi haruldasi muldmetalle. Võrdluseks võiks ehk öelda ka seda, kui palju üldse maailmas praegu tarvitatakse haruldasi muldmetalle?
Need kogused sõltuvad nüüd sellest, millistest haruldast muldmetallidest juttu on. Kui räägime näiteks roheenergeetika ja taastuvenergeetikaga seoses plahvatuslikult arenema hakanud tuulegeneraatorite valmistamisest, siis seal kasutatakse neodüümi.
Ka väga paljudes teistes valdkondades on see nii-öelda supermagnetite element tähtis ja selle vajadus on juba täna kümnetes tuhandetes tonnides ja järgneva viie kuni kümne aasta jooksul prognoositakse nõudluse kahekordistumist.
Teoreetiliselt me võime siis öelda, et umbes viis kuni kümme protsenti võib sellest anda Eesti või on see nüüd ülepingutatud?
Ei, me räägime aastasest toodangust, mitte kumulatiivsest kogusest. Ma oleksin liigoptimistlik ütlemaks, et Eesti hakkaks seda sedavõrd suurt panust andma kogu üldisesse tarbimisse. Nõudluse kasv illustreerib aga vajadust ja iga varu, mida on võimalik kasutusele võtta, muutub üha olulisemaks ja omandab üha suurema tähenduse.
Varude puhul on oluline teada, kui kättesaadavad on see on ja kui kallis või keeruline on muldmetalle toota. Kolmas tegur on see, kui palju saastet nende protsesside käigus tekib. Kuidas see kõik Eesti haruldaste muldmetallide puhul võiks olla? Kui palju me sellest teame ja millised on prognoosid?
Oleme tegelikult alles uuringute alguses. Need ei hõlma mitte ainult eraldi üksikuid haruldasi muldmetalle, vaid tegemist on suure kompleksuuringuga.
Esimesel kohal Eesti fosforiit ja selle võimalik kasutuselevõtt, alustades kõige lihtsamatest geoloogiaülesannete lahendamisest, nagu lasundi ehitus, kasuliku komponendi sisaldused, aga ka kaevandamistingimused, kaevandamisprobleemid, fosforhappe tootmine, haruldaste muldmetallide eraldamine ja nende edasine puhastamine ning ka jäätmed, nende tekkimine, nende taaskasutamine.
See on suur ring probleeme ja meil ei ole veel olemas kõiki vastuseid, kas ja millistel tingimustel on üleüldse võimalik Eesti fosforiidivaru kasutusele võtta. Eesti Geoloogiateenistus on neid uuringuid läbi viimas riigi poolt, lisaks on juba mainitud RESTA programmi kaasatud Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool.
Maailmas on ka uued tehnoloogiad fosforhappe tootmiseks, niinimetatud soolhappemenetlus. Mismoodi seal haruldased muldmetallid käituvad, ongi üks käimasoleva uuringu teemadest. Kuigi oleme alles pool aastat selle teemaga töötanud, oleme juba saavutanud väga-väga huvitavaid ja olulisi tulemusi, mis avavad meile haruldaste muldmetallide jaotumise pilt. Järgmised sammud liiguvad tehnoloogia poole.
Aga väga selge on praegu ka see, et isegi juba planeerimise faasis peab vastama just nendele samadele kriitilistele küsimustele: kuidas on minimeeritud keskkonnakahju? Kuidas seda leevendada? Kuidas jäätmeid minimeerida? Kuidas jõuda ideaalse ringmajanduseni, nii et ei tekigi sellist momenti, kus midagi kuskil ladustatakse, vaid kõik, mis tekib, läheb uuesti kasutusse?
Majanduses mängib põhirolli siiski raha. Võime ju rääkida keskkonna puhtusest, aga kui keskkonnasõbralikult toodetud materjal maksab kümme korda rohkem kui odavalt ja keskkonnavaenulikult tehtu, siis kas legaalselt või illegaalselt satub see odav materjal ikkagi turule. Me võime ju naeratada ja väita, et oleme väga keskkonnasõbralikud, aga tagataskus on meil ikkagi igasugust sodi. Kui konkurentsivõimeline on ausalt, tarbija- ja keskkonnasõbralikult toota materjale mille monopol on Hiina käes?
See on nüüd üks täiesti teine teema, aga tegelikult väga hästi haakub see nn. NIMBY (not in my backyard), ehk mitte-minu-läheduses sündroomiga. See on aktuaalne igal pool. Me saame aru, et meil on neid tooteid vaja, aga meile ei meeldi, kui neid meie lähedal toodetakse.
Selle sündroomi vastu võitleb väga edukalt Hiina ja seda suudab vältida tõenäoliselt Venemaa. Demokraatlikus riigis on sellega väga raske võidelda.
Absoluutselt õige. Siin tulebki mängu meie eneseteadlikkus nii üksikindiviidi kui riikliku süsteemini seisukohast. On meie valik, mida me kasutame. See ei puuduta ainult haruldasi muldmetalle, vaid kõike. Ka toitu. Näiteks palmiõli tootmiseks raiutakse vihmametsi maha ainult sellepärast, et me tahame, et seebid oleksid pehmed ja küpsised odavamad.
Ma tahaksin seda sõnastada nii, et just meie peamegi kaevandama. Ja seejuures peame kaevandama keskkonnasäästlikult. On olemas tõepoolest häid tehnoloogiad. Need on väga kallid, aga võimaldavad väga väikese keskkonnamõjuga kaevandada, nii et kogu tootmisprotsess alates esimesest hetkest kuni lõpptooteni välja oleks kontrollitud ning jäätmed taaskasutatud.
See kõik maksab, aga see ongi see hind, mida me peame siis maksma, kui me tahame, et asi oleks õiglaselt ja keskkonnasäästlikult toodetud.
Tahaksin kõigile meelde tuletada, et kui kasutame liitiumioonpatareisid, kas telefonides või sülearvutites või autodes, siis nende üks oluline komponent on koobalt, mida kaevandatakse Kesk-Aafrikas Kongos ning paljuski meetoditega, mis meile on vastuvõetamatud.
Sõda, lapstööjõud, praktiliselt orjatöö?
Absoluutselt. Tegelikult on see üks tohutult suur probleem. Koobalt on kriitiline maavara, mille järele on tohutult suur nõudlus ja kõik annavad endale aru, et täna see tuleb tegelikult ääretult korruptiivsest, ääretult nõrga sotsiaalmajandusega piirkonnast.
Tulles tagasi Sillamäe potentsiaali juurde, siis niipalju, kui ma tean, peavad nad andma aru, kuskohast nende toore tuleb, kuidas see on kaevandatud ja nad peavad kinnitama, et seda kaevandatakse vastavuses kõikvõimalike keskkonnanormidega ja oluline on ka tööjõukasutus.
Minu väga selge seisukoht on see, et kui me tahame, et meie tehnoloogiline arengutase säilib ja liigub edasi, siis me peame maksma tasu nende tootmise ja kasutamise eest võimalikult õiglaselt, võimalikult puhtal moel.
Me ei pea ära ootama seda, millal hakatakse meil kas fosforiiti või sellega koos haruldasi muldmetalle kaevandama, vaid me peame liikumine juba täna selles suunas. Tööstuse poole peaks saama tööle juba täna. Me peame leidma uusi rakendusi ja võimalusi kasvõi näiteks sellele samale Kirde-Eesti hääbuvale põlevkivitööstusele.
Esialgne intervjuu ilmus teadusportaalis ERR Novaator
Toimetasid Maarja Merivoo-Parro (ERR) ja Sander Olo (EG)
Lisaksin sellesse nimekirja ka kõige lihtsamad asjad, mis meile tänapäeval üha rohkem ja rohkem kasutusse on jõudnud: LED-valgustid. Ka nende puhul on haruldasi muldmetalle vaja.
Mis puutub Hiinaga konkureerimisse, siis on kaks erinevat tahku. Üks on haruldaste muldmetallide ressurss, ehk see, mida me saame maapõuest leida ja kaevandada. Teine tahk on aga töötlemine. Maailmas on tegelikult haruldaste muldmetallide varud üsnagi suured. Paraku on absoluutne enamus haruldaste muldmetallide tootmisvõimsusest Hiinas.
Eesti Hiinale päris tõsist konkurentsi ei paku, aga haruldaste muldmetallide tootmise alal oleme tegelikult unikaalses positsioonis küll. Nimelt siinsamas Sillamäel on olemas aastakümnete pikkune kogemus haruldaste muldmetallide eraldamisel ning tehas töötab tänase päevani.
Tuleb kindlasti rõhutada, et Sillamäe tehas on üks vähestest väljaspool Hiinat asuvaid haruldaste muldmetallide tehaseid. Üsna kindlasti võib ka öelda, et tegemist Euroopa suurima, kui mitte ainsa tehasega, kus haruldasi muldmetalle puhastatakse, eraldatakse ja töödeldakse.
Euroopas on haruldaste muldmetallide näol tegemist kriitilise maavaraga, see tähendab seda, et nende varusid on vähe või siis on need erinevatel põhjustel raskesti kättesaadavad. Ei saa öelda, et Eestis ei oleks haruldasi muldmetalle varem uuritud, aga siiski puudub ülevaade selle kohta, kui palju meil neid varusid olla võiks.
Mitte ainult Euroopa Liit, vaid ka USA ja tegelikult väga paljud teised riigid on defineerinud haruldased muldmetallid kriitilise maavarana. Kriitilisuse hindamisel on kaks olulist näitajat. Esiteks olemasolevad varud, teiseks tarnerisk. Haruldaste muldmetallide puhul on määravad mõlemad.
Tarneriski küsimus on seotud kahtlemata juba nimetatud monopoolses seisundis oleva Hiina suure mõjuvõimuga sellel turul. Teiselt poolt on aga haruldaste muldmetallide teadaolevad varud üsna piiratult kaardistatud.Eestis ei ole varem spetsiifiliselt haruldaste muldmetallide varusid uuritud, kuid seoses Eesti fosforiidi võimaliku kasutuselevõtuga ja nende uuringutega, mida täna Eesti Geoloogiateenistus koostöös Eesti ülikoolidega teeb, on kerkinud üles küsimus haruldastest muldmetallidest, mis potentsiaalselt esinevad koos fosforiidiga.
Asi on selles, et fosforiit ehk kaltsiumfosfaat toimib omalaadse käsnana või absorbendina, mis seob endaga haruldasi muldmetalle. Seetõttu on fosforiitides ka looduslikust foonist kõrgem haruldaste muldmetallide sisaldus ja fosforiiti peetakse tänapäeval üheks potentsiaalseks haruldaste muldmetallide allikaks. Sellega kaasnevad tehnoloogilised väljakutsed.
Me peame need haruldased muldmetallid fosforiidist kätte saama. Fosforiiti kasutatakse fosforhappe, fosforväetiste ja mitmesuguste fosforit sisaldavate toodete valmistamiseks. Fosforhape on primaarne produkt, mille tootmisel peaksime haruldased muldmetallid eraldama ja suunama puhastamisele.
Haruldaste muldmetallide üksteisest lahutamine on väga oluline. Kasutust ei leia mitte haruldaste muldmetallide segu, vaid sellest eraldatud üksikud elemendid, millel on vägagi erinevad kasutusalad.
Eelmisel aastal käivitunud maapõuevarude väärindamise programmis RESTA on projekt, mis on spetsiifiliselt suunatud haruldaste muldmetallide uuringutele Eesti fosforiidist ja selle uuringu üks väljund ongi nende potentsiaalsete varude täpsustamine.
Me võime anda umbkaudse hinnangu, et kui Eesti fosforiidi koguvaru näiteks Rakvere väljal on seitsesada kuni kaheksasada miljonit tonni, mõõdetuna difosforpentoksiidina, siis haruldaste muldmetallide sisaldused on selles ääretult varieeruvad. Väga üldiselt võiksime juba kogutud andmete põhjal öelda, et Eesti fosforiidimaardla difosforpentoksiidis on 0.05 kuni 0.5 protsenti haruldasi muldmetalle.
See tähendab, et ühes tonnis difosforpentoksiidis on 500 grammi kuni 5 kilogrammi haruldasi muldmetalle. Võrdluseks võiks ehk öelda ka seda, kui palju üldse maailmas praegu tarvitatakse haruldasi muldmetalle?
Need kogused sõltuvad nüüd sellest, millistest haruldast muldmetallidest juttu on. Kui räägime näiteks roheenergeetika ja taastuvenergeetikaga seoses plahvatuslikult arenema hakanud tuulegeneraatorite valmistamisest, siis seal kasutatakse neodüümi.
Ka väga paljudes teistes valdkondades on see nii-öelda supermagnetite element tähtis ja selle vajadus on juba täna kümnetes tuhandetes tonnides ja järgneva viie kuni kümne aasta jooksul prognoositakse nõudluse kahekordistumist.
Teoreetiliselt me võime siis öelda, et umbes viis kuni kümme protsenti võib sellest anda Eesti või on see nüüd ülepingutatud?
Ei, me räägime aastasest toodangust, mitte kumulatiivsest kogusest. Ma oleksin liigoptimistlik ütlemaks, et Eesti hakkaks seda sedavõrd suurt panust andma kogu üldisesse tarbimisse. Nõudluse kasv illustreerib aga vajadust ja iga varu, mida on võimalik kasutusele võtta, muutub üha olulisemaks ja omandab üha suurema tähenduse.
Varude puhul on oluline teada, kui kättesaadavad on see on ja kui kallis või keeruline on muldmetalle toota. Kolmas tegur on see, kui palju saastet nende protsesside käigus tekib. Kuidas see kõik Eesti haruldaste muldmetallide puhul võiks olla? Kui palju me sellest teame ja millised on prognoosid?
Oleme tegelikult alles uuringute alguses. Need ei hõlma mitte ainult eraldi üksikuid haruldasi muldmetalle, vaid tegemist on suure kompleksuuringuga.
Esimesel kohal Eesti fosforiit ja selle võimalik kasutuselevõtt, alustades kõige lihtsamatest geoloogiaülesannete lahendamisest, nagu lasundi ehitus, kasuliku komponendi sisaldused, aga ka kaevandamistingimused, kaevandamisprobleemid, fosforhappe tootmine, haruldaste muldmetallide eraldamine ja nende edasine puhastamine ning ka jäätmed, nende tekkimine, nende taaskasutamine.
See on suur ring probleeme ja meil ei ole veel olemas kõiki vastuseid, kas ja millistel tingimustel on üleüldse võimalik Eesti fosforiidivaru kasutusele võtta. Eesti Geoloogiateenistus on neid uuringuid läbi viimas riigi poolt, lisaks on juba mainitud RESTA programmi kaasatud Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool.
"See on suur ring probleeme ja meil ei ole veel olemas kõiki vastuseid, kas ja millistel tingimustel on üleüldse võimalik Eesti fosforiidivaru kasutusele võtta."Juba eelnevatest uuringutest teame, et kui kasutame klassikalist väävelhappelist menetlust fosforhappe tootmiseks, siis haruldasi muldmetalle on keeruline kätte saada, sest ligikaudu pool nendest lähevad tahkesse jääki ning pool jääb fosforhappesse.
Maailmas on ka uued tehnoloogiad fosforhappe tootmiseks, niinimetatud soolhappemenetlus. Mismoodi seal haruldased muldmetallid käituvad, ongi üks käimasoleva uuringu teemadest. Kuigi oleme alles pool aastat selle teemaga töötanud, oleme juba saavutanud väga-väga huvitavaid ja olulisi tulemusi, mis avavad meile haruldaste muldmetallide jaotumise pilt. Järgmised sammud liiguvad tehnoloogia poole.
Aga väga selge on praegu ka see, et isegi juba planeerimise faasis peab vastama just nendele samadele kriitilistele küsimustele: kuidas on minimeeritud keskkonnakahju? Kuidas seda leevendada? Kuidas jäätmeid minimeerida? Kuidas jõuda ideaalse ringmajanduseni, nii et ei tekigi sellist momenti, kus midagi kuskil ladustatakse, vaid kõik, mis tekib, läheb uuesti kasutusse?
Majanduses mängib põhirolli siiski raha. Võime ju rääkida keskkonna puhtusest, aga kui keskkonnasõbralikult toodetud materjal maksab kümme korda rohkem kui odavalt ja keskkonnavaenulikult tehtu, siis kas legaalselt või illegaalselt satub see odav materjal ikkagi turule. Me võime ju naeratada ja väita, et oleme väga keskkonnasõbralikud, aga tagataskus on meil ikkagi igasugust sodi. Kui konkurentsivõimeline on ausalt, tarbija- ja keskkonnasõbralikult toota materjale mille monopol on Hiina käes?
See on nüüd üks täiesti teine teema, aga tegelikult väga hästi haakub see nn. NIMBY (not in my backyard), ehk mitte-minu-läheduses sündroomiga. See on aktuaalne igal pool. Me saame aru, et meil on neid tooteid vaja, aga meile ei meeldi, kui neid meie lähedal toodetakse.
Selle sündroomi vastu võitleb väga edukalt Hiina ja seda suudab vältida tõenäoliselt Venemaa. Demokraatlikus riigis on sellega väga raske võidelda.
Absoluutselt õige. Siin tulebki mängu meie eneseteadlikkus nii üksikindiviidi kui riikliku süsteemini seisukohast. On meie valik, mida me kasutame. See ei puuduta ainult haruldasi muldmetalle, vaid kõike. Ka toitu. Näiteks palmiõli tootmiseks raiutakse vihmametsi maha ainult sellepärast, et me tahame, et seebid oleksid pehmed ja küpsised odavamad.
Ma tahaksin seda sõnastada nii, et just meie peamegi kaevandama. Ja seejuures peame kaevandama keskkonnasäästlikult. On olemas tõepoolest häid tehnoloogiad. Need on väga kallid, aga võimaldavad väga väikese keskkonnamõjuga kaevandada, nii et kogu tootmisprotsess alates esimesest hetkest kuni lõpptooteni välja oleks kontrollitud ning jäätmed taaskasutatud.
See kõik maksab, aga see ongi see hind, mida me peame siis maksma, kui me tahame, et asi oleks õiglaselt ja keskkonnasäästlikult toodetud.
Tahaksin kõigile meelde tuletada, et kui kasutame liitiumioonpatareisid, kas telefonides või sülearvutites või autodes, siis nende üks oluline komponent on koobalt, mida kaevandatakse Kesk-Aafrikas Kongos ning paljuski meetoditega, mis meile on vastuvõetamatud.
Sõda, lapstööjõud, praktiliselt orjatöö?
Absoluutselt. Tegelikult on see üks tohutult suur probleem. Koobalt on kriitiline maavara, mille järele on tohutult suur nõudlus ja kõik annavad endale aru, et täna see tuleb tegelikult ääretult korruptiivsest, ääretult nõrga sotsiaalmajandusega piirkonnast.
Tulles tagasi Sillamäe potentsiaali juurde, siis niipalju, kui ma tean, peavad nad andma aru, kuskohast nende toore tuleb, kuidas see on kaevandatud ja nad peavad kinnitama, et seda kaevandatakse vastavuses kõikvõimalike keskkonnanormidega ja oluline on ka tööjõukasutus.
Minu väga selge seisukoht on see, et kui me tahame, et meie tehnoloogiline arengutase säilib ja liigub edasi, siis me peame maksma tasu nende tootmise ja kasutamise eest võimalikult õiglaselt, võimalikult puhtal moel.
Me ei pea ära ootama seda, millal hakatakse meil kas fosforiiti või sellega koos haruldasi muldmetalle kaevandama, vaid me peame liikumine juba täna selles suunas. Tööstuse poole peaks saama tööle juba täna. Me peame leidma uusi rakendusi ja võimalusi kasvõi näiteks sellele samale Kirde-Eesti hääbuvale põlevkivitööstusele.
Esialgne intervjuu ilmus teadusportaalis ERR Novaator
Toimetasid Maarja Merivoo-Parro (ERR) ja Sander Olo (EG)
Vastused puuduvad