Jordaania päevikud - geoloogia ja kogemused

Erinevate aastate kursuste pildid Jordaanias. Fotod: Kalle Kirsimäe ja Kärt Paiste

Mitmete aastate jooksul on Tartu Ülikooli geoloogia tudengitel olnud erakordne võimalus käia õppereisil Jordaanias. Reis toimub tavaliselt bakalaureuse 2. aasta jaanuaris ning on seotud sedimentoloogia õppeainega, mille õppejõuks ja ka reisi juhiks on Kalle Kirsimäe. Võõral maal õpitakse, nähakse ja katsutakse hoopis teistsugust geoloogiat. Lisaks tutvutakse uue kultuuriga ja tehakse niisama lollusi.

Jordaania õppereisi tegi eriti eriliseks võimalus näha väga erinevaid geoloogilisi keskkondi: üks päev käidi liivakõrbes, teine päev avastati kanjoneid, kolmas päev supeldi surnumeres ning neljandal snorgeldati korallide keskel. Enamik reisist veedeti lääneosas, kus on mägisem, jahedam ning kindlasti mitmekesisem geoloogia. Mõnel hetkel näidati ka, milline näeb välja ülejäänud 80% Jordaaniast - tuim, tüütu ja lõputu kivikõrb.           

Erinevalt Eestist, kus põhjas paljanduvad vanemad kivimid ja lõunas nooremad, muutub Jordaania kivimite vanus nooremaks edelast kirde suunas. Lõunaosas paljanduvad kristalne aluskord ning eelkambriumi, Kambriumi, Ordoviitsiumi ja Siluri settekivimid. Edela poole liikudes lisanduvad Mesosoikumi ja Kainosoikumi kivimid. Eelkambriumi ning Paleosoikumi ladestutes paiknevad peamiselt liivakivid, mille puhul on tegu valdavalt jõe- ja deltasetetega. Mesosoikumis moodustusid peamiselt merelised setted, näiteks Kriidi ajastut iseloomustavad karbonaadid oma eri vormides. Triiase paljandumisel saab näha värvilisi liivakivisid, kus leidub sarnaselt Eestile ka rohekat glaukoniitliivakivi. Jordaania põhjaosas on ka suured basaltplatood, mis on tekkinud laavavoolude tulemusel Neogeenis ja Pleistotseenis.

Üldgeoloogiline kaart Jordaania piirkonnast (A. M. Abed, 2019).

Oma aluskorra tekkelt on Jordaania üllatavalt sarnane Eestiga – mõlemal juhul on kontinentaalne maakoor kujunenud subduktsioonivööndi (laama sukeldumisvöös) moondeprotsessides ning sellesse tungivad mitmed magmaintrusioonid, sealhulgas leidub umbes 750 miljoni aasta vanuseid daike, millest varasem generatsioon on aluselise ja hilisem happelise koostisega. Neid on lihtne märgata lõunaosas, kus liivakivi lõikavad rohekad-pruunikad joonelised tardkivimid.

Mäe nõlval paljanduvad daikid. Foto: Krete Roopõld 

Kui rääkida praegusest tektoonikast, siis Jordaanias on palju murrangutsoone, peamiselt transformsete ja lahknevate murrangute kombinatsioone. Jordaania asub Araabia laamal, mis liigub Aafrika laama suhtes põhja poole. Laamade piiriks on Surnumere org, kuid seda käsitletakse üldiselt transform-murranguna. Laamade liikumises on ka lahknev komponent, mistõttu moodustab Surnumere oru transform-murrangu laialivenitamisel allapoole laskunud maakoore plokk, mida piiravad külgedelt murrangutega eraldatud mäestikulised platood. Surnumere oru alangu tekkimine algas selles piirkonnas Neogeenis. Selle tulemusena intensiivistus ka vulkanism ning tekkisid peamiselt Jordaania põhjaosas olevad basaltsed laavavoolud. Täna annavad aktiivsest tektoonikast märku aeg-ajalt toimuvad maavärinad ning kuumaveeallikate olemasolu Surnumere oru läheduses.

Jordaania topograafiline kaart (Al-Bilbisi, 2013)

Surnumeri ise on kõrge soolsusega suletud järv, millesse voolavad mõned jõed, aga puudub väljavool. Kuna jõgede vett kasutatakse üha rohkem põllumajanduses, siis Surnumere veetase alaneb pidevalt kiire aurustumise tõttu, jättes järele mitmeid evaporiitidest vorme. Evaporiidid on settekivimid nagu sool ning kips, mis tekivad aurustumise tulemusel või kristalliseeruvad otse soolasest veest. Kuna Surnumere soolsus on väga kõrge, siis kasvavad Surnumere rannikul kivisoola kristallide kogumikud, mis võivad olla väga teravad, mistõttu tasub seal piirkonnas viibida kinniste jalanõudega. Rannas on tuttava kvarts liiva asemel jämeda kruusa sarnane ümardatud soolateradest liiv, mida on tudengid aastate jooksul meeletutes kogustes koju kaasa tassinud. 

Surnumere rand. Foto: Kärt Paiste

Üks kuulsamaid kohti Jordaanias on Petra. Tegemist on ajaloolise kaljulinnaga, mis loodi nabatealaste poolt 3. sajandil eKr, kuid kus on jälgi ka roomlaste tegevusest, kes näiteks ehitasid väidetavalt maailmas ainsa täielikult kaljusse raiutud amfiteatri. Roosakasse liivakivisse on loodud mitmeid templeid ja hauakambreid, samuti kanalisüsteeme. Ka geoloogia on seal huvitav. Eriti silmapaistvad on punased Kambriumi liivakivid, kus saab näha vaheldumisi punaseid ja halle kihte, mis viitavad vastavalt oksüdeerunud ja redutseerunud keskkondadele. Sellel lasub heledam Ordoviitsiumi liivakivi. Petra on ka hea koht, kus analüüsida põimjaskihilisust ja erosiooniprotsesse. Antiikne linn tuleb ette ka mitmetes filmides (nt Indiana Jonesis) ning kuulub seitsme uue maailmaime hulka, seega tasub seal kindlasti ära käia.

Petra hauakamber. Foto: Kärt Paiste 

Jordaania on valdavas osas igav kõrb, aga õnneks on mõned kõrbed päris ägedad. Eriti on seda lõunaosas paiknev Wadi Rum, kus saab näha erinevaid tuule poolt moodustatud pinnavorme luidetest kuivalõhedeni. Paljanduvad seal sisuliselt samad Kambriumi ja Ordoviitsiumi liivakivid, mis Petras. Üks erakordsemaid nähtusi on liivakivipaljandid, millel on tuhandeid väikeseid koopalaadseid uuristusi, mis on kujundatud tuule ja vee koostööl. Hiiglaslikud luited pakuvad huvi kõigile, maastikuautode limiite testisid seal paljud. Ka Wadi Rum on oma unikaalse Marsi laadse maastikuga ligi tõmmanud palju kuulsaid filmiproduktsioone. Näiteks on kõrbe võttepaigana kasutatud filmides nagu “Marslane” ja “Düün” ning ka mitmes “Tähtede Sõja” osas.

Vee ja tuule poolt uuristatud käigud. Foto: Krete Roopõld
Wadi Rumi kuumaastik. Foto: Krete Roopõld 

Äärmiselt vahvaks kohaks osutus Jordaania lõunatipus paiknev linn Aqaba, kus uudistati mitut olulist ka tänapäeval toimuvaid sedimentoloogilist protsessi. Üheks neist on karbonaatide teke läbi korallriffide moodustumise, mille uurimiseks said tudengid ka snorgeldamas käia. Vaatepilt oli erakordselt ilus: sai näha merikerasid, värvilisi kalu, kerakalu, käsnasid ja koralle eri vormides. Teiseks protsessiks on uhtekoonuste (kuivamaadeltade) moodustumine. Need tekivad mäestikelt allaveerevatest setetest, moodustades lehvikulaadse vormi. 

Korallid Aqabas. Foto: Krete Roopõld 
Uhtekoonused. Foto: Kärt Paiste 

Jordaania maavarade hulka kuuluvad peamiselt soolad, põlevkivi ja fosforiit. Erinevalt oma naabritest seal naftat ei leidu. Suur väärtus on Surnumere orus leiduvatel sooladel, eriti nendel, mis sisaldavad kaaliumit ja joodi, mida kasutatakse tööstuses ja väetistes. Sealse põlevkivi uuringutel ning kaevandamisel on ka eestlased osalenud, kuid põlevkivi energeetiliselt kasutusele võtmine on seal kulgenud üle kivide ja kändude. Erinevalt Eesti fosforiidist, mis on tekkinud biogeenselt, on Jordaania fosfori teke kemogeenne (st. keemiliselt tekkinud) ning sealne fosfor on palju kättesaadavam - paikneb põhimõtteliselt maantee kõrval, võib võtta labida ja kaevama asuda. Osades piirkondades seda ka kaevandatakse. 

Järgnevalt oleme kokku kogunud meeldejäävamad lood erinevatelt Jordaaniat külastanud kursustelt.  

Saabumine (2024)

Jõudsime Aqaba lennujaama umbes südaööl ning mingisugust viisa vormistamist, nagu olime arvestanud, aset ei leidnud. Umbes 15 kraadine tähti täis öö mõjus keset jaanuarikuud ühele eestlasele nagu pehme pai. Passisime lennujaama ees ja seletasime vähemalt viiele entusiastlikule taksojuhile, et mul on juba transport olemas. Kui Kalle ja Tõnn said autod renditud, algas tee hotellini ning interneti puudumise tõttu pidi meie 9-liikmeline seltskond selle tee leidma loomulikust intelligentsist. Sellest aga jäi veidikene väheks ja olime sunnitud tänava servas kinni pidama ja kohalikelt abi küsima. Ega seal eriti ruumi ei olnud, ilmselt takistasime veidi liiklust, aga seal signaalitatakse nagunii iga asja peale. Küsinud teed ühelt noormehelt, saime näha, kuidas mõlemalt poolt teed saabus ka teisi kohalikke, kes valjuhäälselt, osavõtlikult ja abivalmilt proovisid koos välja nuputada, kus meie hotell asub. Lõpuks otsustasid taksoga noormehed meie ees sõita, et meid õige hotellini juhatada. Ja selle luksusliku teenuse eest ei tahetud isegi raha. Aitäh külalislahkuse eest!

Järgmisel hommikul proovisime varakult Wadi Rumi kõrbe poole startida, aga veetsime kärarikkas linnas lõunani aega. Otsisime toidupoodi, seejärel kohalikku sim-kaarti, seejärel teed linnast välja. Ükski neist tegevustest ei sujunud kiirelt. Oli ammugi juba lõunasöögi aeg kui meie autod mööda maanteed soovitud suunas liikuma said. Mäletan selgelt, kuidas sõites Iisraeli piiri lähistel võisime näha radareid ja sõjamasinaid ning regulaarselt paiknevates kontrollpunktides peeti meie autod tavakontrolliks kinni. Lõpuks aga siiski me kõrbesse jõudsime ning olles hunnitutest vaadetest ja talla all krudisevast liivast lummatud, algas meie kohaliku geoloogia tudeerimine.  

- Kelly

Ramadaan (2022)

Jordaaniasse saabusime me aprilli keskel, ramadaani ajal. Ramadaan on moslemite püha kuu, mille kestel ei tohi päikesetõusust päikeseloojanguni süüa ega juua. Meie küll ramadaani ei tähistanud kuid see mõjutas meie toitumisharjumusi küll. Söögipoed olid üldiselt päeval kinni ning seetõttu pidime lahtiolekuaegadel ostma toitu varuga ette. Toiduvalik oli meie jaoks võõras, pidime sõltuma toiduainetest mille silma järgi ära tundsime. Seetõttu osutus meie peamiseks kalorite allikaks sai. Kohalikust poest ostetud saia täitsime kitsejuustu, köögiviljade ja vahel isegi tundmatu looma lihast vorstiga. Kusjuures, kui tanklatest päevasel ajal süüa ostsime siis vaadati meile üsnagi viltu otsa. Kohalike kommete austamiseks vältisime päeval avalikes kohtades söömist. See tähendas lõunal teeäärsete kaljude varjus võileibade söömist või nii mõnigi kord lõuna ärajätmist. Kuid tihe saia söömine võis ka kasulik olla, nii mõnelgi (kuid mitte kõigil) aitas see kraanivee joomisest tingitud kõhulahtisust ära hoida. Sellist kõhufunktsioonide mehaanilist reguleerimist ei soovita me kodus järgi teha, sest see võib osutuda eluohtlikuks (kõhuviirused ei ole naljaasi). 

                                        
- Richard ja Krete

Toit Jordaanias (2024)

Absoluutselt iga päev sõime kõhu lõhki, Jordaania praadide suurus on meeletu. Õnneks olid hinnad odavad, eriti kohalikes restoranides. Naljakal kombel arvati Jordaanias sageli, et oleme üks suur pere, ning arvete tasumisel vaadati alati Ärpsi ja Tõnni poole.

Ühel päeval toitu jahtides külastasime Aqabas kaubanduskeskust, kus erinevalt Eesti omadest, koridori polnud. Kõndida sai vaid poest poodi, kuid asju oli seal tõesti palju. Niisiis leidsime allkorruselt üles restoranide ala, kuhu otsustasime jääda. Ütleme nii, et ühest praest oleks piisanud mulle terveks päevaks - toitu oli nii palju, et osad meist otsustasid vabatahtlikult paastuda järgmisel päeval.

- Martin

Moslemimahl (2022)

Ramadaani ajal joovad moslemid erilist traditsioonilist jooki. Seda oli erinevates erksates värvides sildita 1.5l plastikpudelites ning müüdi igal pool sõiduteede ääres, supermarketites, hotellides ja tänaval. Tükk aega mõtisklesime, mis jook see selline on. Ühes supermarketis olid pudelid paigutatud ahvatlevalt müügileti äärde ning pool meie seltskonda otsustas, omavahel läbi rääkimata, prooviks pudeli osta. Ja nii tuli iga teine reisiline poest välja, pudel kollast vedelikku näpus. Tuli välja, et tegemist on ülimagusa siirupilaadse joogiga mida kohalikud joovad päikese loojumise järel energia saamiseks. Jook oli erakordselt vastik ning kulus mitu päeva, et pudelid tühjaks juua (või valada).

- Richard ja Krete

Mehed vs naised (2023)

Ühel heal õhtul mõtlesime külastada kohalikku kuumaveeallikat, mida meile ilgelt üles kiideti. Maksime ilusti piletiraha ära, juhendati WC ruumidesse, kus saime ujukad selga visata. Seejärel jagati meid pooleks, mehed ning naised eraldi kohtadesse. Naised saadeti siis ühest uksest sisse tillukesse ruumi, kus oli kott-pime, ühtegi akent polnud. See bassein ise oli umbes tavalise kahekohalise voodi suurune, vesi oli pigem külmem ja umbes hüppeliigeseni, ning see oli paksult naisi ja lapsi täis, kõik seisid paigal. Samal ajal meie meessoost reisikaaslased suplesid ning mängisid palli kohalikega kuskil õues normaalse sügavusega basseinis, kus vee temperatuuri sai enda meele järgi ka valida, kuna basseinis ühest otsast teise liikudes läks vesi aina kuumemaks. 

- 2023 kursus

Kuulsus (2023)

Ühel hetkel, Aqaba alkopoes olles, tõmmati meid tänavale. Järgmisel hetkel olime me väidetavalt Jordaania popima bändi muusikavideos.  

- 2023 kursus

Kõrb ja kaamelid (2019)

Hoolimata kohalike hoiatustest mitte oma autoga Wadi Rumi kõrbesse seiklema minna, sai meie Jordaania seikluse kolmandal päeval langetatud igati ratsionaalne otsus täpselt seda teha. Nii me siis asusimegi üheksakohalise läikiva hõbedase Citroën Jumpy kaubikuga mööda kõrbe rallima. Ühelt poolt oli see kindlasti väga hea otsus – sõitsime, kuhu tahtsime ja nautisime imelisi vaateid, kuid üsna pea hakkas luidete vahel laveerides sõiduki esireast murelikke ohkeid kostma.  

Õnneks oli meid ju kaheksa: kaks kleenukest neidu ja kuus tugevat eesti meest. Sellest ju peaks piisama küll, kui tõesti ebasoodsate olude kokkulangemisel kohevasse liiva ennast kinni sätime. Lõpuks nii läkski ja rohkem kui üks kord. Kui kaubik oli ähkimise ja puhkimise saatel jälle veerema saadud, ei möödunud palju kõrbe, kuniks olime jälle liivas kinni. Niimoodi lootusetult venides jäime silma grupile kohalikele, kes kiiresti oma pikapiga meile appi tõttasid.  

Sõbralikud kohalikud noormehed aitasid kaubiku edasi-tagasi kõigutamisest kurnatud kursavennad auto lükkamisel hädast välja ning jagasid head nõu, kuidas kummid tühjemaks lasta ja niiviisi hõlpsamini kõrbest pääseda. Seda tehes aga märkasid nad kahte tuules lehvivate heledate kartulikoore karva kiharatega neidu – mind ja minu kursaõde. Tublid kauplejad asusid seepeale pakkuma ning olid kohe lahkesti nõus kolm kaamelit selliste kenade noorte neidude eest loovutama. Kuigi tegemist oli tõesti väga toredate ja abivalmis džentelmenidega, ei suutnud need hurmurid piisavalt head hinda pakkuda. Õnneks või kahjuks pääses meie tubli kaubik varsti liiva seest liikuma ja peale seda vahejuhtumit ka liivaluidete vahelt välja ning tehing jäi selleks korraks katki.  

- Grete Sabine

Julgeoleku risk (2022)

Iisraeli piirist mitte kaugel, oli meil päevaplaani järgi vaja minna ühe lubjakivi paljandi juurde nummuliitide fossiile uurima. Juba algselt oli asi natuke kahtlane, kui meie kaardid näitasid osasid detaile teede kohta valesti. Mis seal ikka, jõudsime kohale, ronisime autodest välja ja Ärpsi jutu saatel hakkasime kivirahnust nummuliite koukima. Mitte rohkem kui viis minutit hiljem saabus meie juurde tavaline sõiduauto, kust tulid välja kaks sõjaväe vormis meest ja hakkasid Ärpsiga midagi rääkima. Paar minutit hiljem saabus ka soomustatud Hummer mille katusel oli raskekuulipilduja ning sõdur selle taga. Tuli välja, et sattusime sõjaväebaasi sissesõiduteele. Ärps kasutas oma diplomaatilisi oskusi ning suutis Jordaania sõjaväge veenda, et me ei ole Iisraeli spioonid ja me saime nummuliite veel viis minutit edasi vaadata. Ära sõites jälitati meid veel kilomeetreid.

- Richard ja Krete

Ammani taksojuhid (2023)

Ammanis tuleb esile jordaanlaste armas külalislahkus, isegi taksojuhtide korral. Esiteks, meil lasti neljakesi istuda tagaistmel. Teiseks, üks tore vennike, kes soovis meie teekonda mõnusamaks teha, lasi Youtubest meie kodumaa parimaid hitte. Ja nii me siis kimasime mööda Jordaania pealinna aknad pärani ja bass põhjas, kuulates Nublu hitte.

- 2023 kursus 

Sissemurdmine Ammanis (2023)

Nägime keset Ammanit kivimüüri ja otsustasime sellest üle ronida (ikkagi geoloogid) ning siis tuli välja, et olime hoopis Umayyad Palace'i piletiga parki sisse murdnud. Vahele me igatahes ei jäänud ja hiljem kõndisime sirge seljaga õigetest väravatest välja.

- 2023 kursus 

Tsitadell Ammanis (2019)

Oli kätte jõudnud praksi viimane päev ning kõik liivakivid ja evaporiidid nähtud ja katsutud. Viimane päev oli jäänud Ammaniga tutvumiseks. Mõtlesime, et midagi suurt ette võtma ei hakka, vaid käime kusagil söömas ja tuiame niisama ringi. Sattusime läbi ühest Ammani turust, mis muidugi on suurem kui kõik Eesti turud kokku. Ammanis elab üle 4 miljoni inimese, kuid meie, tudengid, suutsime täiesti juhuslikult ilma igasuguse planeerimiseta kokku sattuda meie praksijuhendajate Ärpsi ja Suure Petsiga seal samuses turul. Maailm on ikka tõesti väike.

Pähklid ja datlid ostetud, seiklesime edasi. Turule lähedal oli mäe peal asuv Ammani tsitadell, mis esialgu suurt põnevust peale juba niigi pikka päeva ei tekitanud. Kõndisime mäe jalamil oleval teel edasi ning järsku kostis kõrgemalt, nagu keegi vilistaks. Alguses ei pannud seda väga tähelegi, aga mingi hetk saime aru, et see vilistamine oli meile suunatud. Vilistajaks osutus üks kohalik poisike, kellel vanust äkki umbes 10 aastat. Nimelt pakkus poiss meile võrratu pakkumise – võimalus tsitadelli saada tagant kaudu ning kõigest 1 euro eest kogu grupi peale! Natukene mõtlesime omakeskis ning otsustasime siis huvitava pakkumise vastu võtta. Oma retke tsitadelli alustasime üsna laialt tänavalt, kus liikus inimesi ja autosi, kuid mida kõrgemale tsitadellile lähemale jõudsime, seda kitsamaks läksid teed ning vähemaks jäi inimesi. Poiss ise tundus vägagi rõõmus olevat. Juba üsna kõrgel mäe nõlval kitsastel inimtühjadel teeradadel, mida ümbritsesid seinad ja mõned väiksemad hooned, käis küll mõte läbi, et ei tea kas siit üldse enam välja saab või kuhu urkasse meid nüüd viiakse. Mõtlesime, et paneme tüdrukud hanerea keskele ning poisid otstesse, kui keegi kuskilt nurga tagant peaks välja hüppama ning jäime lootma parimat. Aga ennäe imet, olimegi järsku jõudnud tsitadelli alale sisse ilma igasuguste komplikatsioonideta! Poiss keeras siis nägu naerul ümber, käsi välja sirutatud. Poetasin talle ühe eurose mündi, mille peale poiss tänas ning pani koheselt jooksu, tõenäoliselt uusi turiste tsitadelli meelitama. Siis käis küll kergendustunne läbi, naersime korraks oma pseudohirmude pärast ning läksime siis tutvuma Ammani tsitadelli võrratute vaadetega.

- Kont 

Kaotused (2022)

Geoloogidele kohaselt võtsime reisilt suveniiridena kaasa peamiselt kivipalasid. Lennujaama turvakontrollis hakkasid südamed kohe kiiremini põksuma ja higi voolama, kui kotid lisakontrolli läksid. Mõne reisilise kotist laoti kõik kivid välja, kuid alla 15 cm diameetriga kivipalad lubati südamerahus kaasa võtta. Mõne pagasi puhul tegid turvakontrollile muret kilekotid täis valgeid ümaraid terasid. Kuid pärast seletamist, et tegemist on Surnumere soolaga, öeldi: “aaa! This is okay”. Kokkuvõttes kaotasime kursuse peale Jordaania turvakontrollis ainult ühe kaltsedoni kamaka, mis oli lennukisse võtmiseks lihtsalt liiga suur. Üllatuslikult toimus suurem kaotus hoopis Bergamo lennujaamas, kus oli meie vahepeatus. Nimelt oli Georgi kaasa ostetud 2 kg halvaad reisi jooksul liiga vedelaks sulanud ning seda käsitleti kui vedelikku, mida teatavasti käsipagasisse sellises koguses võtta ei saa.

- Krete ja Georg

Kasutatud kirjandus


Autorid:

Martin Aava, Krete Roopõld
Eelmine
Eesti gümnasistid otsivad üle-Euroopalises õppeprojektis toormekriisile lahendusi
Järgmine
Amanda Pärk sai õpilaste teadustööde riiklikul konkursil Eesti Geoloogi eripreemia

Vastused puuduvad

Email again: